Saatpalul on karge allika karva silmad, võimas hääl, hoogsad žestid ja ilmekad grimassid. Ta vaatab vestluskaaslasele tungivalt silma, räägib palju, kiiresti ja vastuvaidlemist mittesalliva tooniga, leides mahlakaid võrdlusi ning kasutades tihti vaheleütlevat kõneviisi ja kolme punktiga lõppevaid lauseid. Temast õhkub teatraalsust. Sakkov võtab sõna märksa vähem, kuid seda läbimõeldumad ja viimistletumad on tema laused. Kuskilt on meelde jäänud, et kiindumust folkrocki on ta seostanud oma saamidest esivanematega. Põliselt loodusrahvalt on mees pärinud ka põhjatuid tundrajärvi meenutavad tumedad silmad, mille pilku on peaaegu et võimatu taluda – ta vaatab sinust läbi, lahutab su algosakesteks (nii et ette rutates tahaks öelda – ehk pole see ansambli nimevaliku ambitsioonikus nii põhjendamatu midagi...). Niisiis – visuaalsel vaatlusel väga erinevad inimesed. Ütlen selle kuskil keskustelu käigus kõva häälega välja ka.

Lauri: Absoluutselt erinevad inimesed.

Teil on mõlemal ka ilmselt väga tugevad egod...

Lauri: Jah.

Kas te elus olete südamesõbrad või on teie vahel pigem ainult muusikaline koostöö?

Lauri: Me oleme erinevad. Me ei ole vast südamesõbrad, mina julgen öelda, aga me saame hästi läbi. Me kakleme hästi palju... (Ühmatab.) Kaklus on vale sõna. Me oleme kohutavalt vaielnud. Kuivõrd ma arvan, et me oleme alateadlikult hoidnud mingit levelit, mille nimel see käib, siis me ei ole üksteist lõplikult... (Naerab.) Ma kujutan ette, et see on umbes 1/20 sellest, mis omal ajal Rujas toimus, kui mitte veelgi väiksem osa.

Erik: Kui me ei saaks läbi, ega me siis ju ei teeks koostööd ka.

Lauri: Ega ei ole ju mõtet nii ka, et kaks švammi hakkavad koos bändi tegema. Kui me üksteist kogu aeg kallistaksime, siis see plaat oleks ammu valmis, ammu juba nende teiste allahinnatud plaatide hulgas. Seda ei oleks ehk tahtnud ka keegi kuulata, kui me oleks kohe kõigega nõus olnud, kõik ära teinud, siis ütelnud, nii, tore ongi, trallallaa, meil on plaat. Plaaditegu iseenesest on üks tehniline asi. See, mis toimub enne seda, see muusikategu, selle tegu, mis sul pärast seal plaadi peal on, vaat’ see on lahe. Me ei kakle, aga me vaidleme tuliselt, kaitseme oma seisukohti, mina eriti, väga räigelt kaitsen oma seisukohti, Erik kaitseb omi, siis tekivad konfliktid. Aga selle kõige tulemusel on nüüd valmis saanud hea plaat ja hea raamat. Mina julgen küll käe südamele panna ja öelda, et need on head. Minul küll piinlik ei ole, ausalt, minul on hea meel. Kuulake. Lugege. Kui ei meeldi, siis pole see teie maitse. Aga ärge tulge ütlema, et see sitt on.

Erik: Siia juurde peab seda ütlema, et meie Lauriga oleme küll vedajad olnud, aga tegelikult on meil nüüd kogu see kamp ülivõimas. Meie vana trummar Roland Puus­sepp kutsus bändi Henno Kelbi ja ütleme, et paremaid mehi vist Eestis polegi. Kitarrist Taavi Langi tuli omakorda läbi Henno. Võime siin Lauriga vaielda, mis me tahame, aga tegelikult – hea interpreet on super. Nad on andnud meeletult juurde. Me Lauriga oleme vedajad küll, aga ilma nendeta poleks me saanud midagi tehtud. Nad kõik on pannud mitte näpuotsaga sinna plaadi sisse, vaid väga palju.

Lauri: Taavist on eriti hea meel.

Erik: Tahtsime kitarristi, kes viitsib samamoodi kaasa mõtelda. Ja siis on meil veel Triinu Taul. Väikses Triinus elab viis erinevat lauljat sees ja kõiki neid lauljaid ta sellel plaadil ka näitab. Naljakas on see, et nii Triinu kui ka Taavi sündisid mõlemad siis, kui meie bänditegemine oli juba kaheaastane. 1981 hakkasime pihta, nemad sündisid 1984. Meil olid juba esimesed kontserdidki tehtud.

Kui küsin, mis sundis paljude arvates juba lõplikult lahkunud Pantokraatorit taaselustama, rõhutavad mehed, et sisuliselt pole tegemist mitte klassikalise comeback’i, vaid pigem pikalt puhkuselt naasmisega.

Erik: Pausipidamine on progebändide puhul suht tavaline. Nii et tegime uue plaadi. Raamat aga ilmub samal ajal sellepärast, et see oli juba peaaegu olemas. Hakkasin kuskil 2000 seda kirja panema. See räägib meie arvukatest hullustest, lollustest, reisidest, juhtumistest ja lootustest ja nende purunemisest...  Ka on raamatus ohtralt pildimaterjali.

Lauri: Progebändi kohta oleme keskmise vanusega bänd. Vanem progebänd tähendab... no 40 aastat. See on täitsa jõhker ikka, kus vennad panevad juba 1967.–1968. aastast! Nii et meie oleme sellised... keskealised. Aga põhiline mõte ikkagi oli teha progerocki. Ja kui sa juba oled vanasti teinud seda, siis ega me minevikku ära ei viska, vastupidi, me oleme selle üle uhked. On ju tore olnud ja eks ta ikka aitas omal ajal... Mina seal küll päris sellel jõhkral nõukogude ajal ei olnud, mina tulin siis, kui hakkas mingi perestroika-trallallalaa. Aga muusika tegemine aitas seda kafkalikkust mitte tähele panna. Ei pidanud kogu aeg seda kaasa elama, sul oli oma elu, sul oli mingi oma kihvt asi. Vinge asi.

Kas ajalooraamatu plaatidelt ka tolleaegset muusikat leida võib?

Lauri: Pantol on olnud palju igasuguseid katsetusi enne minu tulekut ka, aga neid pole kahjuks tehtud päris stuudiotes, need on kõik tehtud põlve otsas, peaaegu et diktofonivariant. Ja inimesele ei ole ilus pakkuda tema enda raha eest asju, mida ei ole ilus kuulata. Friigid saavad selle hiljem kodulehelt.

Erik: Kõik selle vana asja me tirime ka välja, teeme korda ja paneme netti. Uuel plaadil "Tormidesööjad” on kümme lugu, millest kolm on täitsa uued. Üks on meie vana kitarristi Mait Karmi kirjutatud lugu. Ülejäänud pärinevad Pantokraatori erinevatest ajastustest, mis on omal ajal millegipärast jäänud tegemata. Kõige vanem on aastast 1983. Raamatu juurde kuuluval plaadil „Tuba tuules“ on meie tööd etno ja proge ühendamisel, näiteks vinüüli „Pantokrator I“ materjal ning kõik muud asjad, kus me oleme rahvalaulu kallal. Plaadil „Liig palju taevast“ on veel varasem asi, peamiselt proge ja ka Vanemuises tehtud lindistusi on seal sees. Kõik on puhtaks tehtud, uuesti masterdatud. Raamat aga räägib muuhulgas sellest, kuidas 1981. aastal kaheksanda klassi poisid kokku said ja bändi tegema hakkasid. On teisedki rääkinud, kuidas sai ise pille tehtud, aga no nii hulle kui meie vist teisi pole. Esimesed kaks aastat kulus sellele, et saaks aru, mispidi pill kätte võtta. Ja kust üldse kitarri saada. Kui raske oli mängima õppida. Ma pole siiamaani saanud isegi rääkida klaveriõpetajaga, rääkimata tunniskäimisest. Teen siiamaani mingeid asju, mis koolitatud inimesele on rasked sellepärast, et „niimoodi ju ei tehta“. Ning samas mina ei ole jälle võimeline järele mängima kõige lihtsamat valssi.

Lauri: Aga seal raamatus ei ole kõik surmtõsine, tagantjärele vaadates on kõik ikka tohutult koomiline ka. Eks vennad said sellest ise ka aru, paras annus eneseirooniat käis asja juurde. See ansambel pole kunagi püüdnud ennast üleliia tõsiselt võtta. Kuid samas – muusikat on alati tahetud tõsiselt teha. Pole mõtet minna lavale, kui sa juba ise tead ette, et me teeme siin mingit pula. See on iseasi, kui välja ei kuku. Vahel on hea, vahel halvem, vahel veel halvem. See on okei. Näitlejatel on samamoodi head ja halvad päevad. Trollijuhil tuleb ka mõnikord elus nii halb päev, et õudne, ega ta sellepärast veel halb trollijuht ei ole, et ta sapakast üle sõitis. Aga ta püüab ikka sõitjad elusalt kohale viia.

Erik: Loodan, et raamat on selline mõnus lugemine. Seal on püütud ausalt kõik ära rääkida.

Lauri: Mina ei nuta vanu aegu taga ja kindlasti ma ei räägi, et omal ajal oli kõik parem. Aga muusika tegemise koha pealt, mis seal salata – omanäolisemaid asju oli natuke rohkem. Sellepärast et vahet ju pole, mille eest sa raha ei saa. Aga kui sind ikka lõpuks ikka Tartu Levimuusikapäevadele mingi kiiksu eest kutsuti, siis sa praktiliselt olidki nagu saanud ämbritäie kulda. Sind sai kuhjaga tasustet. Sa said kõikide nende toredate inimestega vestelda kolm päeva ja nii edasi. Ma arvan, et kui me praegu noored poisid oleks, me peaks palju rohkem mõtlema, et kas see raadiosse läheb ja selliseid asju. Siis oli hea, raadioid ei olnud, üks oli ja seal ei sõltunud üldse, mis sa tegid, lihtsalt juhtus, et mõni lugu sattus eetrisse ja mõni jälle ei sattunud. Ei saanud öelda, et need, mis sattusid, oleks olnud mingi malli järgi tehtud poplood. Ei olnud. See oli stiihia.

Kuidas Pantokraatori nimi omal ajal valiti? Tegelikult ju kohutavalt ambitsioonikas nimi.  

Erik: Raamatus on nime kohta eraldi peatükikene, aga lühidalt seletades on see väga lihtne. Mina käisin laste kunstikoolis, kus räägiti ka sellest, milliseid laemaalinguid kirikutes kasutati. Siis öeldigi, et seal kõige kõrgemal on siis see Jeesus Kristus Pantokraator. Kuidas palun? Pantokraator. Panin kirja nõrga g ja ühe a-ga: Pantogrator. Jõudsin proovi – bändi nimi oli meil tollal Propaan –, ütlesin: vanad, väga hea bändinimi meile – Pantogrator. Väga hea! Mis see tähendab? Nu seal kirikus, kõige kõrgem... Otsiti siis mingist entsüklopeediast, leiti, et kõige üle valitseja. Kõige üle valitseja, väga hea! Siis tuli tark number üks, ütles: kuulge, mehed, valesti kirjutate, see käib hoopis kahe aa-ga. Pole probleemi, paneme Pantograator, nõrga g ja kahe aa-ga. Siis tuli teine tark, ütles: see on hoopis tugeva k-ga. Pagan, ongi k-ga. Muutsime ära, sai siis see, mis ta praegu on, see on õige eestikeelne kirjapilt. Siis pärast seda mina sattusin lugema kuskilt mingit inglisekeelset asja, pagan, ikka ühe a-ga on – Pantokrator. Siis me olime nii väsinud sellest, et viimase kontserdi andsime Panto nime all. Ja nüüd otsustasime, et las olla siis see õige eestikeelne Pantokraator.

Lauri: Ei, tegelikult nüüd ka korraks tuli tunne, et kübar on ikka liiga suur. Et oli ju Panto, et teeme vaikselt, paneme Panto. Selle peale tekkis selline pahaendeline vaikus meie ümber. Lõpuks hakkasid inimesed küsima, et mis Panto, et Pantokraator on ju nii hea, kõlab hästi ja puha. Isegi need, kes ei saanud aru, mida see sõna tähendab. Et no mis siis, et kõige üle valitseja! Nii me siis teemegi nalja, et Terminaator on meie kõrval nagu päkapikk.

Erik: Nimi on pandud 1983. aastal ja seda tuleb uhkelt kanda. Et on küll pärit religioonist, aga sellega pole meil mingit pistmist... (Parandab:) See on selline pooltõde. Pantol on kõigega pistmist. Pantole meeldib jätta otsad lahti ja kuulajatele tõlgendusruumi.

Lauri: 1996. aastal asutati Rootsis üks speed death metal bänd, mis kannab sama nime. Seletage mulle palun ära, mis asi on kristlik surmametall! Vaat siin on minu meelest meestel seletamist natukene.

Erik: Ära nüüd sõima, võib-olla teeme nendega koos kunagi midagi.

Lauri: Ei sõimagi, ma olen huviga kuulanud neid, ei ole üldse halb bänd. Ütleme nii, et kui speedi tahad pikalt kuulata, siis seda bändi annab täitsa kuulata, ikka päris ansambel.

Erik: Nii et me oleme kõik endast oleneva teinud, et see nime asi ajada eriti keeruliseks ja jubedaks ja nüüd siis on otsus olemas, et on ta Pantokraator endiselt, omavahel kutsume teda hellitavalt Pantoks.

Logol kujutatud Ouroboros on samuti väga ambitsioonikas sümbol...

Erik: Selle tegi Asko Künnap meile uue plaadi kujunduse jaoks. Palusime Askot, et ta teeks meile mingisuguse asja. On nüüd siis selline ilmamadu, sümboliseerib meie muusika lõpmatust.

Koosseis
Lauri Saatpalu – laul
Triinu Taul – laul
Erik Sakkov – süntesaatorid
Taavi Langi – kitarr    
Henno Kelp – bass
Roland Puussepp – löökriistad

Kontserdid   
25. aprillil kell 20 “Sõbramajas” Tartus
2. mail kell 15 “Vanemuise” kontserdisaalis Tartus
6. juunil 2009 kell 22 Pirita kloostris Tallinnas
12. juunil 2009 kell 22 festivalil “Rabarock” Järvakandis
7. augustil kell 20 festivalil “Viru Folk” Käsmus

Ajalugu

Pantokraator on Eesti ansambel, mis loob unikaalset muusikat segades
elemente progerockist ja rahvamuusikast. Pantokraatoril on ilmunud
LP “Pantokraator I” 1990. aastal, CD-kogumik “Jäi servi seisma... “ 2000. aastal, ilmumas on CD “Tormidesööjad”.

Pantokraatori eelkäijaks on Tartu 7. keskkooli kaheksanda klassi poiste ansambel Propaan, mille moodustasid klassivennad Erik Sakkov, Riho Kukk ning vennad Priit ja Mait Karm. 1983. aastal nimetasid nad ansambli Pantokraatoriks.

Ansambli esimene kontsert toimus koolis 3. detsembril 1983. Ansambliga liitus basskitarrist Aivar Otsing.

1984. aastal võitis Pantokraator rockifestivalil “Tartu Sügis” Tulevikulootuse- ja Publikupreemia ning ansambel pääses harjutama Noortemajja “Sõprus”. Ansambliga liitus helitehnik Mart Moldau.

1985. aastal valmis Pantokraatoril rock-etendus “Merikajakas”, mille lavastas Priit Karm. Etendust mängiti Eesti suuremates linnades ning selle salvestas Eesti Televisioon.

1986. aastal esines Pantokraator esmakordselt Tartu Muusikapäevadel, mis oli toonase Nõukogude Liidu tähtsaim rockifestival. Pantokraatoriga liitus Jaan Sööt.

1987. aastal esineti ainult rockifestivalil “Tartu Sügis”, sest ansambli liikmed olid sõjaväeteenistuses.

1988. aastal liitus ansambliga laulja Lauri Saatpalu. Pantokraator andis kontserte Eestis ning esines Armeenias ja Lätis. Valmis rock-kompositsioon “Rännumäng” Priit Karmi lavastuses. Ansambel osales VAT Teatri etenduses “Ma ei saa millestki aru...”

1989. aastal esines Pantokraator Haapsalu ja Viljandi rockifestivalidel, Tartu Muusikapäevadel, “Pärnu Fiesta Internationalil” ning “Rock Summeril” Tallinna Lauluväljakul.

1990. aastal toimus koosseisuvahetus, ansambliga liitusid trummarid Roland Puusepp ja Peeter Jõgioja ning kitarrist Andres Moro. Ilmus LP “Pantokraator I”.

1991. aastal liitusid Pantokraatoriga viiuldaja Romet Pott ning bassimängija Kaido Soobik.

1992. aastal liitusid Pantokraatoriga kitarristid Kalle Vilpuu ja Viktor Vasiljev ning viiuldaja Tõnu Raadik. Pantokraator osales teatri Ruto Killakund etendustes “Pööre. Pirita Kloostri viimased päevad”.

Eesti sai uuesti vabaks 20. augustil 1991. Kui Eesti sai 1992. aastal ka oma raha, muutis see pööre omamoodi iroonilisel moel Pantokraatori edasise loomingulise eksistentsi võimatuks ning ansambel läks laiali.

2006. aasta 13. oktoobril lõid Erik Sakkov ja Lauri Saatpalu käed Pantokraatori kokkukutsumiseks.

2007. ja 2008. aastal tegeles Pantokraator uue materjali ettevalmistamise ja stuudiotööga. Ansambliga liitusid laulja Triinu Taul, bassimängija Henno Kelp ja kitarrist Taavi Langi.

2009. aasta märtsis andis Pantokraator välja singli “Metsavaht”.

2009. aasta aprillis ilmub uue materjaliga CD “Tormidesööjad” ning Pantokraatori ajalugu käsitlev raamat Erik Sakkovilt. Koos raamatuga avaldab Pantokraator ka seni ilmunud ja ilmumata lood kahel CD plaadil.

Ansambel on loonud ja lindistanud üle saja heliteose, toonud lavale kaks rock-etendust ning võitnud festivalidel arvukalt muusikapreemiaid.

www.panto.ee
www.myspace.com/pantokraator

Tagasi