Mari Peterson

Kuigi plaadikaane näitsik meenutab traditsioonilisest ehk mõnevõrra tehnoloogilisemat tõlgendust hindu surma ja hävingu, aja ja muutuste jumalannast, tapetud sõdalaste ja loomade hingede äraviijast – neljakäelisest Kalist –, ei kinnita bändimehed nende sugulust. Samas – ei lükka ka otse­sõnu ümber.

Cram: Albumi kujundus on valminud minu ja joonistaja-illustraatori Taavi Oolbergi koostöös. Kaanel on kujutatud värav, mis koosneb kümnest moodulist – ehk igal albumile tuleval lool on oma sümbol – ja neid ühendavast selgroost. Läbi värava pääseb NBSi maailma. On see paradiis või põrgu, kosmos või misiganes – selle üle otsustagu kuulaja.
Samuti oleneb kuulajast, kas väravat valvav neljakäeline ingel takistab tema sissepääsu või tuleb hoopis poolele teele vastu. Viide ajale ja muutustele ning hingede-tähtede kogumisele on aga asjakohane.
Esemed, mida ingel käes hoiab, sümboliseerivad inimesele äärmiselt iseloomulikke asju. Täht viitab unistustele, loomingulisusele ja püüdlemisele; kolp surmahirmule ja kaduvusele; nuga tähistab võitlust, tehnilist arengut, leiutamist, aga ka vägivaldsust; õun sümboliseerib pattu ja
uudishimu. Kuigi mõnele võib ka paista, et nuga on õuna koorimiseks...

Bändi pressiteates on Willem ilmuva albumi kohta öelnud: „Plaadi materjal sündis peamiselt eelmisel aastal, mil minu elus toimusid pöördelised sündmused. Sündmused, mis muutsid mu arusaamist elust ja panid ümber hindama paljusid põhiväärtusi. Muusika ongi peamiselt nendest emotsioonidest kantud.“ See kõlab tõsiselt.
Samas ütleb Cram: “Lahe on uue materjali kallal nokitseda.” Ja Rainer lisab, et plaadi lindistamine oli tõeliselt fun ja mõnus. Ning Kotkas ähvardab, et uut loomingut on veel raskem stiililiselt liigitada.
Kõik eelöeldu kokku lubab aimata mitmekihilisust nii muusikas kui ka sõnumis ehk kuulamismõnu ja samastumisvõimalusi erinevatele inimestele.

Cram: Lugude teemad on – nagu ikka – mikromaailmadest moodustunud makromaailmad. Sügavalt isiklikud asjad segatud globaalsete muutustega, kõige selle taustaks kõiksuse vääramatu liikumine või siis mitteliikumine. On nii enda läbielamisi kui ka teiste indiviidide vaatlemisel tehtud tähelepanekuid, nii meediakanalitest ammutatud info põhjal kui ka lihtsalt taevasse vaadates tekkinud mõtteid.

Willem: Uus materjal on ehk natuke tumedam kui eelmine ja valgus, mis seal sees – vahel sähvib, vahel hõõgub – ei ole eriti soe. Siiski tundub, et tunneli lõpus paistab ka soojemaid  toone, aga see on kaugel.

Cram: Muusika on tõesti üksjagu süngem kui „War In Wonderland’i“ oma. Sõjajärgne järelemõtlemine.

Kuidas muusika ja sõnad omavahel kokku saavad, mis on enne? Kui palju lisavad algsetele ideedele teised bändiliikmed?

Cram: Muusika on enne kui sõnad.

Willem: Demo lindistades laulan meloodia suvaliste sõnadega sisse. Lihtsalt mis hetkel pähe kargab. Aga tihtipeale jäävad mõned fraasid ka päris teksti alles. Äkki on see mingi alateadlik sõnum, mis tuleb ei tea kust ja annab Cramile teinekord mingit inspiratsiooni.

Cram: Katsun neid jõudumööda alles jätta,  n-ö seemnena kasutada.

Willem: Laulude kirjutamisega on huvitav lugu – mingil perioodil tuleb neid lausa varrukast ja mingil ajal ei haagi absoluutselt ükski riff ega meloodia. Pärast eelmist plaati oligi pikk paus, proovi ja areta palju tahad, aga miski ei toimi. Olin juba päris mures ja mõtlesin, et ongi jokk – kõik, otsas! Kuid õnneks ilmutas Peagasus end jälle ja mõne kuuga tuli lugusid ülearugi.
Järgmiseks hakkab tavaliselt Kristo lugudega tööle. Programmeerimine, saundid jne. Seekord tahtis Kristo kaasata ka Raineri kohe alg­etapis, et lood saaksid live-trummid ja inimese mängitud rütmimustrid.

Rainer: Arutasime ja proovisime erinevaid variante, alustades veerevatest rütmidest, lõpetades backiga.

Willem: Olin algul üsna skeptiline, sest oleme eelnevalt ikka rütmipartii ja beat’i elektrooniliselt enne välja mõelnud ja siis alles päris trummid sisse mänginud, aga Rainer õigustas end 100%.
Mõnel varasemal korral on lood pärast stuudiost läbikäimist tundmatuseni muutunud, aga seekord jäid nad põhiolemuselt üsna samaks. Ainult et luudele on musklid ümber kasvatatud ja nahk on täis tätoveeritud.

Kotkas: Seekord sai õige veidi paotatud ust ka bändivälistele isikutele, et katsetada, kuidas kolmandate inimeste ideed meie lugusid mõjutaksid. Palju sellest täpselt plaadile jõuab, on veel vara öelda, sest praegu me alles teeme seda plaati ehk – eks näis.

Aasta eest bändi tulnud Rainer on sisuliselt ikka veel n-ö värske veri ja see on tema esimene plaaditegu koos NBSiga. Kuidas te omavahel sobitunud olete?

Rainer: NBSi sulandumine käis lihtsalt, kõik klappis algusest peale ja sujus hästi. NBS on mulle aastaga juurde toonud mitu äärmiselt meeldivat kontserdielamust ning neid tuleb sel aastal veel!

Kotkas: Rainer on värske veri jah, tegelikult oleme me värsket verd imenud päris mitmest trummarist. (Naerab.) Marko Atso oli esimene, siis Kristo Rajasaare ja nüüd siis Rainer. Veits selline „Spinal Tap’i“ feeling hakkab tekkima. (Vihje filmile „This Is Spinal Tap“, 1984, kus bändi Spinal Tap endised trummarid olevat surnud väga kummalistel asjaoludel – üks veidras aiandusintsidendis, teine lämbunud oksesse ja kolmas otse laval inimkeha isesüttimise tagajärjel. NBSi endised trummarid on teadaolevalt õnneks siiski elu ja tervise juures. :o) – MP)
Rainer on väga šeff. Täpselt selline mees, nagu meile vaja – hea maitse, tasemel oskused ja null emotsemist. Konkreetne vend.
Eks meie lugude tegemine on mõnevõrra teistsugune, kui n-ö tavalistel bändidel (kellel ei ole stuudiole ligipääsu 24/7)  ja eks Rainer sai ka ehk rohkem vatti, kui ta on varem saanud, aga igal juhul – mina olen tulemusega rahul.

Tulevikuplaanid?

Kotkas: Eks kõik läheb suhteliselt loogilist rada – uus album toob endaga üldiselt kaasa bändi tegevuse elavnemise ja eks meil on samamoodi.
Kuna tegu ei ole  n-ö ööklubibändiga, siis on see elavnemine ehk väheke tagasihoidlikum, aga kindel on, et plaadi esitluskontsert  tuleb 22. mail Rock Cafés ning suvel mõned kontserdid vabas õhus – festivalidel „Rabarock“, „Rock Ramp“ jt.
Sügisel tahaks teha väikeste klubide ringi mööda Eestit. Tegelikult olemegi kuidagi liiga Tallinna-kesksed oma tegemistes olnud, tahaks käia ja tutvustada oma muusikat ka väiksemates linnades.
Mai alguses jõuab esimene singel uuelt plaadilt ka raadiojaamadesse.

No-Big-Silence
Cram – vokaal
Willem – bass, kitarr, taustavokaal
Kristo Kotkas – kitarr, bass, klahvid
Rainer Mere – trummid

Diskograafia:
“99” (1997)
“Successful, Bitch & Beautiful” (2000)
“Unreleased” (2003)
“Kuidas kuningas kuu peale kippus” (2004)
“War In Wonderland” (2006)
DVD “Suurte Masinate Muusika” (2007)
“Starstealer” (2009)

NBS internetis:
www.no-big-silence.com
www.myspace.com/nobigsilence

Fänniklubi kodulehekülg:
www.no-big-silence.com/silencers 

Tagasi