Nii ütles Blixa Bargeld oma soolo­etenduse “Rede/Speech” alguses 1999. aasta augustis Södra Teaterni laval Stockholmis, kus siinkirjutaja seda esimest korda nägi. Nüüd avaneb selleks võimalus koduses Tallinnas – Kanuti Gildi saalis 16. oktoobri hilisõhtul.
Kui see välja arvata, et iga “Rede/Speechi” etendus on niikuinii
ainulaadne ja kordumatu, siis on vahepeal muutunud vaid see, et BB ei tee enam kaasa Nick Cave’i bändis The Bad Seeds. Foorumites küll sahistatakse, et just päev pärast Tallinna kontserti saavad vanad sõbrad taas laval kokku Hamburgis, kus Cave esitleb oma raamatut “The Death of Bunny Munro”, millest saksakeelse audioversiooni linti teinud BB mõned peatükid ka ette loeb.
Aga mitte sellest ei pidanud ma rääkima. Hoopis sellest, mida
oodata etenduselt, mille kohta pressiteade ütleb “pseudoteaduslik soolo-vokaal-lavastus”, jätkates nii: “Etendus on valminud 2003. aastal koostöös Deutsches Theatre’ga
Berliinis ja seal ka esietendunud.”
Noh, see 2003 on pisut eksitav. Mainitud aastal elas “Rede/Speech” küll üle väikese värskenduskuuri, kuid tegelikult ulatuvad etenduse juured siiski üheksakümnendate keskpaika ning enne 2003. aastat jõudnud publikuni tervelt 36 korral...
Küll aga peab paika kõik muu – et laused, sõnad ja silbid muunduvad akustiliseks arhitektuuriks, vastukõlavateks sfäärideks ja kakofoonilisteks monstrumiteks ning et tegu on pigem performance-kunsti teosega kui kontserdi või teatrietendusega ning et tehnilised vahendid on taandatud miinimumini: mikrofon, efektiseadmed ja jalapedaalid, helimonitorid ja kaks valjuhääldit ja miksimispult teisel pool lava, mille taga istub Boris Wilsdorf. (Mulle meeldib mõte Boris Wilsdorfist kui tehnilisest
vahendist...)
Ka see on õige, et kõik, mida tol õhtul lavalt kuulda võib, on Blixa Bargeldi hääl. No võibolla lisaks mõned kontsaga koputades või käsi plaksutades loodud rütmitaustad – vähemasti aastal 1999 oli see nii.
Aga peamiselt siiski hääl. Ja see, mida BB oma häälega teeb, on sõnadega kirjeldamatu. Suitsusest sosinast kileda kriiskeni, läbilõikavast falsetist maheda baritonini... Jällegi tolsamal 1999. aasta kontserdil tunnistas BB publikule muuhulgas, et ta on murdnud endale antud sõna Hollywoodi filmitööstusega mitte kunagi tegemist teha.
“Nad meelitasid mind nii ilusasti, et ma ei suutnud ära öelda,” ütles ta. “Nad ütlesid, et ma olen ainuke inimene terves maailmas, kes suudab teha niivõrd ebainimlikku häält.” Ning nii ta sõitiski Hollywoodi, et anda mõniteist sekundit ärkamise häält aastatuhandetepikkusest unest välja kistud muumiale filmis “Muumia”.
Kuid etendus ei koosne kaugeltki ainult teistpoolsust meenutavast kiljumisest.  See on sümfoonia, milles vaevukuuldavad sosinad vahelduvad kõrvulukustava helide müriaadiga, selles on dialoogi publikuga, filosoofilist improvisatsiooni ning intelligentset huumorit.
“Lühike sissepiilumine vokaal­alkeemiku laboratooriumisse,” lubab pressiteade. Nii ongi. Lühike ja piilumine. Jällegi tagasivaade dekaaditagusesse aega, kus BB vaatas igale inimesele saalis eraldi otsa (või vähemalt suutis ta sellise mulje luua) ja ütles, et stuudios on tal terve riiulitäis plaate, mis täis samasugust eksperimenteerimist keele, hääle ja muusikaga. “Ja seda materjali ei kuule mitte kunagi mitte keegi,” muigas ta. Üle saali kandus pikk, pettunult nukker ohe...
Etendus “Rede/Speech” koosneb erinevatest episoodidest – BB paneb sõnad poksiringi võitlema, meisterdab valmis ingli DNA ja teeb terve rea muid pseudoteaduslikke eksperimente. Üks võimsamaid neist on kindlasti päikesesüsteemi loomine.
Inglane Sara Willow, kes sai sellest osa 2006. aasta oktoobris, kirjutab oma blogis: “BB tegi sealsamas teatris uuesti valmis päikesesüsteemi, pannes selle kokku oma hääle tükkidest ja tükikestest. See muutus üha sügavamaks ja laiemaks ja lõpmatumaks ja lõpuks tundsid enda ümber paisumas planeete, praksumas asteroide, kuusid, tähti, kõike. See OLI päikesesüsteem,
üüratu, kohutav, suursugune. Tegelikult kaasas ta kohe alguses ka publiku /---/, me olime Suure Paugu vallandatud gammakiirgus. Seega – me olime osa sellest päikesesüsteemist.”
BB häälest pajatab  Sara: “Tema hääleulatus on (pehmelt öeldes) kirjeldamatult lai. Madalaimaid tema lauldud noote suudan ma kirjeldada vaid nii, et need olid nii madalad, et tundsin tahtmist oma riided seljast võtta. Kuid ta suutis karjuda ja kiljuda nii kõrgelt, et sa kuulsid noote vaid tänu sellele, et ta tegi seda nii valjult. Kui kihid kuhjusid, vibreerisid koos häälega seinad, istmed, mu keha. Oli hetki, kui tundsin end füüsiliselt sellesse rütmi kistuna. Kas on võimalik saada orgasmi ainuüksi häälest? Ma arvan, et see ON võimalik; kui ta oleks seda veel kauem jätkanud või poleks episoodide vahel rääkinud, kes teab, mis oleks võinud juhtuda. Ta andis meile kaks tundi ekstaasi.”
Kas on tarvis veel midagi öelda?

Mari Peterson

Blixa Bargeld (kodanikunimega Hans Christian Emmerich) on sündinud 12. jaanuaril 1959. aastal Berliinis. Ta on üks 1980. aastal tegutsemist alustanud Einstürzende Neubauteni  asutajaliikmetest. 1984–2003 mängis kitarri Nick Cave’i bändis The Bad Seeds. Cave nägi Bargeldit esimest korda esinemas Einstürzende Neubauteniga televisioonis, kui oli oma tollase bändiga The Birthday Party kontsertreisil Amsterdamis. Ta märkis, et EN muusika on “leinav”, et BB näeb välja “hävitatud “ ja tema karjed kõlavad nagu “heli, mida ootad kuulvat kägistatavatelt kassidelt või surevatelt lastelt”.
BB töötab helilooja, kirjaniku, näitleja, laulja, muusiku, esitaja ja loengupidajana paljudes interpretatsioonikunsti valdkondades. BB on abielus Erin Zhuga, paaril on tütar ning kodud San Franciscos, Pekingis ja Berliinis.
m Vaata ka www.blixa-bargeld.com, www.neubauten.org
ja www.metroo.eu/index.html?id=68

Tagasi