Küsitles: MARI PETERSON

Et albumi ilmumiskuupäevaks sai 9.9.9., on BONNE sõnul juhuslik: “See on täitsa kogemata. Septembri algusesse me selle plaadi planeerisime ja tegelikult olid presentatsioonikuupäevad juba enne paigas, 11. ja 18. september. Kuna me sihukesed juba oleme, et nagunii enne ei jõua, kui selleks samaks nädalaks, kui reedel on presentatsioon ja kaks päeva enne seda oligi juhuslikult see 9.9.9., siis vaatasime, et kui ta seal siis on, kihvt noh. Ja nii ta jäi.”

Kuidas Pedigree lood tekivad?
TAFF: Ma ei teagi, nad kuidagi hakkavad ise tekkima. Meie muusika puhul on see lahe, et muusika hakkab nagu ise ennast tegema. Ma ei tea, et oleks lugu, mida algusest peale kujutad ette, milline see lõpuks on.
BONNE: Meie stuudiotöö on absoluutselt teistpidine traditsioonilisele mõistele. Tavaliselt teevad bändimehed oma lood prooviruumis täiesti valmis ja siis lähevad stuudiosse salvestama. Meil on põhimõtteliselt vastupidi – me stuudiotingimustes oma lugusid teemegi  ja siis alles hakkame neid live’is esitamiseks kokku mängima.

Teil on oma stuudio...
BONNE: Meil on oma stuudio jah. Aga no teistmoodi ma meie muusikat ette ei kujutakski, sest sellel elektroonilisel värgil on niivõrd suur osakaal, et tihtipeale ongi loo alge mingi elektrooniline loop või sämpel või midagi sellist. Aga kui nüüd “Skeletali” lugudest rääkida, siis päris paljudel neist on ikka mingi konkreetne kidrakäik all, millest oleme hakanud seda edasi arendama.
TAFF: Nagu ma juba ütlesin, meil muusika hakkab ennast nagu ise tegema. Hakkad asju üksteise otsa kihitama ja sobitama ning tekivad mingisugused meloodiad, mis hakkavad ise elama ning siis hakkad neid omakorda veel rõhutama. Sellest ka see mitmekülgsus, ma arvan. Ja sellest ka, et ise kuulame muusikat seinast seina. Ei kuula mingeid stiile, vaid kuulame head muusikat.

Avaloos on teil sakilise noaga mängitud kidrasoolo...
TAFF: Ma ei mäleta kus võtsin lihtsalt niisama kätte vaibanoa ja hakkasin sellega mööda kidrakeeli ajama ning siis sain aru, et see on päris vastik saund. Bonne võttis selle enda peale ja mängis soolo sisse.
BONNE: Kui eksperimenteerimisest rääkida, siis jah, see on jälle rohkem tagasi tulnud. Vist on selles asi, et oma tuba ja oma luba ja rohkem aega.

Kas plaadi peal on veel selliseid asju, millest kuulaja kohe ei taipagi, kuidas see tehtud on, mingi huvitav nõks?
BONNE: Kindlasti on. Aga tahame me kõigest rääkida? No näiteks üks asi... See väike audiolavastus kuskil keskel, kui tuleb keegi ja paneb kassettmaki mängima.
TAFF: Tundus, et äkki oleks hea mõte, kui sellise pika plaadi puhul teeks vahepeal restardi. Võtaks paari aeglasema looga hoo maha, keeraks kassetil teise külje ja siis lajataks edasi. Ja tundub, et toimib.
BONNE: Plaadi üldine kompositsioon on ikkagi hirmus oluline asi. Me selle kallal ikkagi murdsime päris mehiselt päid ja pliiatseid. Aga ise oleme rahul ja ei ole küll kedagi veel kuulnud ütlemas , et oleks selle üldise flow mõttes jama või hakkaks kuidagi väsimata või... Nii et – läks asja ette kogu see töö.

Nii ka on olnud, et loost mingi osa on olemas, aga päris valmis ei saa see enne kui aasta-paari pärast?
BONNE: Selles mõttes jah, et alustad loo tegemist, mingi aeg ta kulgeb kuhugi ja siis jääb veitsa toppama või tulevad teised peale, paned ta kõrvale, mõne lausa mitmeks kuuks, pooleks aastaks isegi. Kui on nii palju lugusid korraga käsil, nagu meil selle viimase albumi tegemisel, läheb paratamatult nii.
TAFF: Ja neid lugusid, mis kohe ei lippa, ei võta sa ju tahes-tahtmata esimestena ette, need jäävad viimasteks.
BONNE: Algul sai täiesti valmis tehtud singlilood – “March Of The Blades” ja nimilugu. Teised lood valmisid ühtlase frondina, siit-sealt jälle muudkui tegime ja tegime.
TAFF: Kuigi lõpupoole, kui asi juba kriitiliseks muutus – endal oli juba paranoia peal, et kas üldse niipalju lugusid on vaja –, oli variant, et kõige rohkem ligadi-logadi  lood “Death By Cargo” ja praeguseks miskipärast paljude vaieldamatuks lemmikuks saanud “Lucifer Boy” jäävad plaadilt hoopis välja. Aga lõpuks otsustasime, et ei jäta välja mitte midagi ja tegime, hambad ristis, valmis need lood.
BONNE: Ja see oli väga õige. Praegu, kui kõik valmis on ja enam midagi muuta ei saa, siis mina küll ei kahetse, et sai kõik nii täpselt nii, nagu on. Meil on nüüd aktuaalseks muutunud video tegemise teema. Täna hommikul ka kuulasin “Lucifer Boyd” ja vist hoiab sinnapoole jah, et teeme video sellele loole. Ilgelt hea, et sai ta lõpuks ikkagi jonksu ja ta välja ei jäänud, praeguses seisus on see lugu ikka paganama hea. Väga meeldib.

Teil on lugudes päris palju sämpleid. Juhtub nii ka, et mingi rida mõnest laulust või fraas kuskilt filmist jääb kummitama ja lugu tekib selle ümber?
BONNE: Jah, on niipidi ka, aga nende filmisämplitega on nii, et püüame need vastavalt loole leida, loo kontekstiga siduda. Nad ei ole meil kunagi juhuslikud. Teatud kindlatest filmidest ja teatud kindlad repliigid.

Visuaalidega vürtsitatud kontserte ka edaspidi tulemas on?
 TAFF: Võiks küll jah. Samas on nende visuaalidega see, et sa teed nad nagu ära küll, võtab tohutult energiat ja mässamist, aga iga kontsert sa neid ju ei kasuta.
BONNE: Audiovisuaalset projekti “Ruins Revisited” oleme Eestis kaks korda teinud, Rock Cafés ja Tallinn Music Weekil. Ta jääb ikka spetsprojektiks, teeme seda võibolla aastas korra, mõnikord mitu aastat üldse mitte. Ta on selles mõttes nagu lahtine projekt, et kui uued lood kavasse tulevad, siis mõtleme neile pildid ja arendame seda veits edasi. Et ta ei jää meil selleks üheks ja samaks, ta kindlasti varieerub.

“Skeletal” on niipalju hea plaat, et ainult Eesti jaoks tundub see vaata et raiskamisena. Millal te piiri taha lähete?
BONNE: Seda on ilgelt hea küsida, aga vastata on, vaata, jällegi raske. Eks me piiri taga oleme ju käinud ka natuke, aga see, kui hästi plaadil siin või seal läheb, on puhas joppamise ja vedamise küsimus. Me ise oleme nõrgad sellised sebijad ja kirjade saatjad ja selgasõitjad ja möllajad, et selle plaadiga peakski nüüd sellega rohkem tegelema. Õnneks on nüüd juba mõned konkreetsed sidemed tekkinud, mõni ka tänu Tallinn Music Weekile, eks need tuleb läbi proovida. Mina isiklikult seda bänditegemist praegu enam nii ei võta, et ma, hambad ristis, peaksin seda kuhugi kindlasti toppima, sellega kuhugi jõudma. Selge see, et oleks kihvt, kätt ette ei paneks. Aga tegelikult on ta niigi kihvt juba. Ma olen alati bänditegemist võtnud rohkem ikkagi... kuidas öelda... põhimõttel, nagu “Kevades” öeldi – et oma hinge eest hoolt kanda. Teeme kõike nii, nagu endale meeldib. Ja kui kellelegi veel, on väga tore. Ja see, et siin Eestis väga paljudele meeldib, isegi see on juba väga tore. Kui veel kuhugi väljapoole... Veel toredam, eks ole.

Kas MySpace’i st on ka kasu?
BONNE: Jaa, mina arvan küll, et MySpace’ist on igas mõttes kasu, mitte ainult noortele tundmatutele bändidele.
TAFF: Võib ju öelda, et remikside plaat “Ghosts and Corpses” saigi valmis tänu MySpace’ile.
BONNE: Jah, võib küll, 90% kontakte selle jaoks saime tänu MySpace’ile. Paljude selliste bändidega, kelle muusikat ise kuulad ja fännad, on tekkinud otsesed kontaktid, mõnda neist võib isegi sõprussidemeks nimetada. Kas või näiteks Dälek.

Kuskilt jäi kõrva või silma väljend ’sõgeduse ja geniaalsuse piirimail’. Kas tänases Eestis on tore olla sõge geenius?
BONNE: Noh, igal juhul mõnusam kui lihtsalt sõge. (Naeravad.) Ainult sõgedaid on päris palju. Aga sõge geenius on võibolla päris hea olla. Ei, me ei pea end mingiteks geeniusteks, aga fakt on see, et päris sellist bändi ei ole teist Eestis, kellega võrreldaks, kes nii seinast seina või nii haiglast ja crazy’t musa teeks.

Mõneti haiglane on see muusika tõesti. Kui eelmine plaat oli märksa ühtlasemalt rusuv, siis “Skeletal” tundub vahepeal peaaegu et rõõmus, aga kui hakkad süvenema, siis tuleb tõsine paranoia peale. Mis teil selle paranoiaga on, miks te seda nii kangesti armastate?
BONNE: Kui sa nüüd mõtled otseselt seda loo “Machine Shop” paranoiat, siis see on praktiliselt Brad Andersoni filmi “Masinist” ainetel tehtud lugu, ka sämplid on sealt. See on mul üks lemmikfilme. Seda tasub vaadata. Võibolla isegi mitte ainult see lugu, kui ma peaksin tervet plaati mingile filmile soundtrackiks sobitama, siis see võikski midagi sellist “Masinisti” sarnast olla.

“Skeletal” kõlab tõesti väga soundtrackilikult. Kuulates tuli meelde “Lost Highway” sound­track, mingis mõttes on hästi sarnane. (Mis ilmselt pole juhus, sest kuigi nimetatud filmist pole kõnealusel plaadil ühtki sämplit, on sellel esindatud David Lynchi teine meistriteos “Mulholland Drive”.)
BONNE: See on ainult hea, kui niimoodi tundub, filmid on meile väga oluline asi ja eks see alateadlikult mõjutab ka meie muusikat tervikuna.

Sellel plaadil on väga palju paranoiat. Hingelähedane teema?
TAFF: Põhimõtteliselt selle plaadiga kaasnes küll suur paranoia, et kas ikka on mõtet nii pikka plaati teha.
BONNE: On igasugused paranoiad, on sellised tehnilised paranoiad ja muud tüüpilised hirmud ja asjad. Nagu kõigil inimestel ilmselt.
TAFF: Bonne kardab elektrit näiteks.
BONNE: See on pigem foobia, mitte paranoia. See on jälle jah, selline teema, et väga raske on üheselt vastata. Mõnikord, kui tarbid mõnuaineid, on selline paranoia kaelas, et põgene või ära kuhugi. Teinekord jälle teed lihtsalt suitsu, tuleb ka paranoia, näed kuskil mingis imelikus kohas pruuni pintsakuga meest ja korras. Enne siia tulemist just – istusin autos Tondi K-Rauta, selle suure ehituspoe parklas, ootasin tüüpi, kes käis korra poes. Siis vaatasin – Aare Põder (samuti muusik, tuntud klahvpillimängija – MP) tuli oma autost välja, mööda parklat poe peaukse poole. Tuuline ilm, kohendas niimoodi jopet (Bonne tõmbab pea õlgade vahele ja kujuteldava jopeluku kinni), tõmbas luku kinni ja läks poodi sisse. Ja siis, mingi paarkümmend sekundit läks mööda, ma vaatasin vist kuskile mujale ja siis vaatasin jälle selles suunas ja ta tuli uuesti, täpselt samas kohas, tegi täpselt samasugust liigutust, tõmbas jope luku kinni. Ma olen jumala kaine praegu, põhimõtteliselt olin täna esimest päeva tööl.

Plaat hakkas viskama.
TAFF: Loop.
BONNE: See oli täiesti hull loop. Ju tal ununes midagi autosse, käis selle järel. Aga tegi täpselt samasugust liigutust. Tuul puhus ja samamoodi tõmbas selle jopeluku kinni ja samamoodi läks poodi sisse. Ja viimane pool aastat vaatan ma kella täpselt, siis kui on fucking täistund. Null null. Nagu kuradi aamen kirikus. Sihuke tunne on et muid kellaaegu enam ei eksisteerigi...
TAFF: Selliseid nägemusi on jah. Kusjuures viimasel ajal on endal ka miskipärast. Näiteks sõidad autoga, vaatad silmanurgast, tundub, et on nagu keegi, tegelikult on hoopis ma-ei-tea-mis-asi.
BONNE: Väiksed everyday-paranoiad ikka saadavad meid ka jah. Ilmselt neid sõgedaid veel rohkem. Me oleme need sõgedad geeniused, meid ka. (Naeravad.) Vat see on sihuke teema, millest võibolla peaks eraldi kirjutama loo või midagi sellist. Praegu nii üheselt midagi vastata on väga-väga keeruline. Aga no las ta olla, midagi me ikka vastasime.

Teine teema, mis hästi palju läbi jookseb selle plaadi pealt, on unepuudus.
BONNE: Jah. Unepuudus on mind isiklikult mingitel perioodidel täiesti nagu... ma ei teagi, kas vaevanud...
TAFF: See käibki perioodidega. Mingil ajal magad nagu väike laps ja siis jälle ei maga üldse.
BONNE: Ma olen selline hullult ööinimene, mulle pimedus meeldib. Mul on kodus ka paksud kardinad ja rulood akende ees. Mulle meeldib pimedas vahtida üleval, teha oma asju, vaadata filme. Ja uni ja unepuudus, see on ka nagu valdkond, mis mind alati natuke võlunud on. Jällegi seesama film “Masinist” – puhtakujuline unepuuduse keiss, millest ka tüübil paranoia hakkab tekkima. See natukene selline teispoolsus ja müstiline värk on mind alati veitsa huvitanud. Mitte et ma sellele mingisugust loogilist või ma-ei-tea-mis seletust üritaks leida, just vastupidi – et kui selline natuke tume ja arusaamatu on, siis ongi kihvt. Instrumentaallugu “Blessed Are Those Who Can Sleep” on üks vanemaid lugusid, mis sellele plaadile tehtud sai. Ta on muidugi ajaga muutunud. Video sai sellele ära filmitud juba kaks aastat tagasi sügisel, on ainult lõplikult kokku lõikamata. Eks me nüüd seda teeme. Sellepärast teemegi, et see on instrumentaal ja et ta rohkem räägiks enda eest. Ega ma praegu siin ka sulle verbaalselt rohkem öelda ei oska või ei tahakski võibolla.

Pedigree:

Holden “Bonne” Laamann – vokaal, sämplid, klahvid, kitarr, suupill
Taavi “Taff” Aavik – programmeerimine, sämplid, klahvid, kitarr, bass, taustavokaal
Margo “Marx” Rindemaa – programmeerimine, sämplid, klahvid, bass, kitarr, taustavokaal
Jaagup Tormis – trummid ja löökriistad

Vaata ka: www.myspace.com/pedigree1

Tagasi