MART KALVET

Muhelesin “Mašakese ja kolme karu” ning omaaegset pornovestekirjandust parodeeriva “Entomoloogi suve”süüdimatu skatoloogilisuse üle, nautisin autori iselaadset peent absurditaju ja imestasin, et miks ta küll rohkem pole kirjutanud.
Nüüd tuleb välja, et on, aga mitte just palju. Septembris ilmunud “ISBN 978-9985-9980-6-9” sisaldab kõiki neid toredaid teoseid pluss veel paari luuletust ja nalja, äärmiselt mõõdukas koguses meenutusi, ühe filmistsenaariumi ja ühe värssnäidendi — ehk õhtupooliku jagu tahedat lugemist (ja muidugi ka 40 minutit kuulamist, ehk seitsme palaga kontsertplaadi projektilt E=mc2, mille juurde tulen veel tagasi).
Teenekas renesanssmees Volkonski tunnistab kohe raamatu alguses, et müüs end avansi eest maha. Selline siirus tundub viimasel ajal üha enam rahaveskit meenutama kippuvas mälestusteraamatutööstuses värskendav, lubades kirjastajale ja autorile andestada sellele rongile hüppamise. Vähemalt ei pandud korüfee juttu siivsalt üles kirjutama mõni viks žurnalistitar; Volgi lahjendamata sõnad pärinevad otse allikast.
Rahuldamata ei jäeta ei neid, kes kõvade kaante vahelt eraelulisi üksikasju või mastaapse elupõletamise kirbet hõngu otsivad, ega ka neid, kes noolivad pigem juba mainitud muhedat absurdihuumorit ja kadestamisväärset pajatamisoskust. Volkonski räägib raamatus muu hulgas ka joomisest – aga mulle tundub, et palju rohkem räägib ta tehtud valikute üllusest. “Ma olen väike deadlane”, “Kuulus portlane” ja “Vahva kurjateg’” on kõik ju sisuliselt kummardused saatusele, mis ometi fatalismi trotsivad ja võimatute võimalustega mängivad. Esimeses neist annab Volkonski, muide, ühe võtme enda loojaolemuse mõistmiseks, mis avas minu jaoks ka seesinatse autoantoloogia ühe kütkestavama külje. “...kui ma poleks deadlane / siis oleksin ma maag” kirjutab ta — ning kõike arvesse võttes võib minu arust öelda, et Peeter Volkonski ei ole ehk deadlane, aga maag on ta tõenäoliselt küll.
Ei, ma ei taha väita, et tal oleks üleloomulikud võimed — kui mitte pidada üleloomulikuks oskust sita üle söödavat nalja teha või maiste asjade olemuse taha näinuna avanevast vaatepildist killukesi vahendada. Määratlus “maag” sobib raamatu minakangelasele lihtsalt märksa paremini kui silt “poeet” või “näitleja” või “muusik” või laialivalguv “kultuuritegelane”. Volkonski loominguline maagia on metafüüsiline, teadmuslik ja pilklik. Nagu loodusele ja inimloomusele väljakutseid esitavate vastupäevaminejate puhul tavaks, kujutab ta iseennast ja maailma kõverpeeglis. Kõverad pildid, teadagi, kutsuvad esile naeru, ent kui tõttame autoriga kaasa mõtlema, et krutskiliste sõnade tagant hirmuäratavalt sirgjoonelist tegelikkust hoomata, võime komistada ka sügavasse inimlikku traagikasse.
Hea fotovaliku ja oskusliku kujundusega normaalse raamatu mõõtu venitatud vihiku näol annab oma 55 eluaasta juures tegelikult üldse veel mitte vana maag Volkonski rohkem tööd lugeja mõtlemise masinale kui suurem osa mullu-tänavu avaldatud mälestus- ja elulookirjandust — kas või sellega, et ta ei ütle paljusid asju otse välja. Kui üldiselt kippus Harri Lehiste koolkonna humoristidel pärast Nõukogude korra taandumist see ümber-nurga-rääkimise oskus kiiresti nüriks kuluma, siis Volkonski on suutnud iselaadse mõistujutulise muheduse siiani värskena säilitada.
Kõige üldisema metafoorina on teos liikumine pimedusest valgusesse, seda nii vormilt kui sisult. Ronkmustast esikaanest kiiskavvalge tagakaaneni, üsna alguses kostvast eksistentsialistlikust kurtmisest (“Mäluauk”) säravate värsside ja üldinimliku rahusõnumini (“Võõras”) räägib “ISBN...” paremaks, tervemaks, täiuslikumaks, surematumaks saamisest. Selline retk paigutab kenasse konteksti ka meie hulgast lahkunud, ent ometi surematutest füüsikutest koosneva bänd-projekti E=mc2 niinimetatud metaroki, mida raamatuga kaasneval plaadil “Viis tantsu viimsekevade hommikul” kuulda võib.
Ilma raamatukujulise ümbriseta jääks see kontsertsalvestis vaid vähetähtsaks dokumendiks Eesti improvisatsioonilise proge kirevas ja sopilises ajaloos — seda hoolimata füüsikumaskide taha peituvast prestiižsest isikkoosseisust (lisaks Volkonskile Erkki-Sven Tüür, Riho Sibul, Arvo Urb, Peeter Brambat, Margus Kappel ja Vello Annuk). Suurema osa ajast meenutab plaadilt kostev samasugust innukat undamist ja lahkhelilist plõnksimist, mida võib kohata Pilvepillerkaari vabalaval pühapäeva hommikul. Lokaalse tähtsusega supergrupi kastanid toovad tulest välja “Mittemillegi tants pärast kõige lõppu” ja “Kuula valgust”. Nendes palades, millest üks, psühhedeelsem, juhatab sisse teise, katartilisema, lastakse meil hetkeks osa saada loomingulise universumi müsteeriumist. Maag Volkonski annab meile siinkohal kätte mõttelised klotsid; maailma peame neist ehitama ise. Ja kui ei meeldi, siis hävitama ja uuesti ehitama. Igavesest ajast igavesti, aamen.
Meenutuskillus “Plate” räägib autor “platekirjandusest” — kongiseina-lektüürist. Üks teade ütleb “Jass! Kui mind siin ei ole, siis olen kas kinni või jooksus.” Pärast raamatu ja plaadi läbimist tundub mulle, et Volkonski laiem sõnum ongi see: kui meile pole just kaduvaks hetkeks antud silmata lõputut valgust, oleme me kõik kas kinni või jooksus.

P.S. Kui peaksin hakkama kunagi vanuigi punkbändi tegema, võtan esinejanimeks kindla peale Šalva Mihhailov!

Tagasi