METROO

ELWOOD • NAILBOARD • MUSAPOOD • PILETILEVI

Täna on Neljapäev,
09. september 2010

« september 2010 »

E	T	K	N	R	L	P
		1	2	3	4	5
6	7	8	9	10	11	12
13	14	15	16	17	18	19
20	21	22	23	24	25	26
27	28	29	30

TÄNA:

Kõik tänased üritused

Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya
02.10.2009

70ndate teisel poolel polnud populaarsemat punti kui Apelsin. Igast loost sai hitt, kontserdid läksid täismajadele, traditsiooniline teleshow oli vana-aastaõhtu nael. Apelsini kuulsus ei piirdunud koduvabariigiga. Tõnu Aare vurrud, Mati Nuude seitel, Ivo Linna naeratus, Gunnar Kriigi pehmed põsed, Harri Kõrvitsa lokid, Jaan Arderi mahe hääl ja Ants Nuudi tromboon olid tuntud Gruusiast Kamtšatkani, tuues lugematu hulga ettepanekuid abieluks (naistelt) ja viinajoomiseks (meestelt). Paljud Eesti ansamblid tuuritasid Venemaal, kuid absoluutse rekordi püstitas Apelsin, andes 72 kontserti 19 päevaga.
Viimaks murdus ka üleliidulise plaadifirma “Melodija” müütiline direktor, kes vana rindemehena oli harjunud asju ajama tasa ja targu ega tõtanud moega kaasa jooksma. Apelsini plaadimaterjali marineeriti Moskvas rohkem kui aasta, ülemuste arvates polnud Ants Nuudi viiulipartii loos “Kaks punast huult” nõutaval tasemel.
Nuudi kääksutamisele löödi käega ja “14 lugu” pääses 1978. aastal trükki. Kui palju Apelsini debüütalbumit pressiti ja müüdi, mitu miljonit teenis “Melodija”, ei tea keegi. Muusikuid diil rikkaks ei teinud, igamees sai peo peale mõnikümmend rubla ja pidi rahul olema. Selle raha eest võis osta uued püksid, kui poes juhtus parajaid olema. Aga vaevalt Apelsin nõukogude tekstiilitooteid tarvitas, plaadikaanel poseerivad nad välismaa sääretorudes, mida tol ajal hellitavalt džiinideks kutsuti. Välja arvatud elupõline dändi Tõnu Aare, kes fotosessiooniks sikutas jalga surmavalt nooblid viigipüksid.
Apelsini sünnipäevaks loetakse 12. maid 1974, kui ansambel astus üles Mati Talviku saates “Suveõhtu”. Bändinime mõtles välja Tõnu Aare ja see oli tõepoolest geniaalne leid, mis sobis hästi pundi stiili ja ühiskondliku kontekstiga, millel Apelsini eduloos samuti oluline roll. Apelsine toodi kaugest Marokost, neid müüdi riiklike pühade ja valimiste puhul, eakamad tallinlased meenutavad heldimusega, kuidas 70ndate alguses jooksis Tallinna lähedal madalikule raskes apelsinilastis Kreeka kaubalaev, mille laadung kibekiiresti kaldale toodi ja maha müüdi. Linnarahvas sõi ennast defitsiitsetest tsitrusviljadest paiste, näod olid punaseid plekke täis.
Apelsini algkooseisu kuulusid Tõnu Aare, Ants Nuut, Harry Kõrvits ja Jaan Arder. Talviku stuudiost marssis Aare otseteed sõjaväkke, pärast kroonust naasmist aastal 1975 liitusid Apelsiniga Gunnar Kriik, Ivo Linna ja Mati Nuude. Seda
rivistust tuntakse bändi klassikalise koosseisuna.
Vähem teada on fakt, et Apelsini käivitaja Tõnu Aare alustas muusikuteed basskitarristina, mängides koos kitarrist Andres Põldroo ja trummar Boris Melnikuga vineeri- ja mööblivabriku ansamblis. Natuke hiljem müristas Aare juba soolokitarristina progressiivset rocki viljelevas Gunnar Grapsi ansamblis Ornament.
Apelsini tuumik kohtus restoranis Rae, kus Aare, Jaan Arder ja Ants Nuut kõrtsimuusikat tegid. Trumme mängis Paap Kõlar, asi kiskus vägisi jazzrockiks kätte. Alles siis, kui pardale astus näitlev trummar Harry Kõrvits, algas õige huumor.
Nali ja Apelsin olid lahutamatud nagu sült ja kartul. Kontserditel etendati iroonilisi sketše, nöögati üksteist ja riigikorda, igal bändiliikmel kujunes välja teatav koomiline roll.
Plaadifirma viivituse tõttu mõjusid algusperioodi kohmakavõitu palakesed aegunult juba siis, kui plaat ilmus, Apelsin oli tormikiirusel edasi liikunud ja produtseerinud tohutu hulga värskeid hitte, sealhulgas neidki, mille ajatu klants pole tänaseni tuhmunud: “Karulaul”, “Himaalaja”, “Me armastame ooperit” jne.
Siiski ei evi “14 lugu” pelgalt ajaloolist väärtust, seda tõestavad “Western”, “Purjed” ja mõistagi ajatu “Igatsus”. Juhtus nii, et Mati Nuude firmamärgiks kujunenud “Jambolayat” soovitas Apelsini repertuaari Joel Steinfeld. Kuna vastavast kulinaarsest hõrgutisest polnud Eestis veel kuuldudki, tekitas Reet Linna ristikivilikult sürreaalse teksti pidevalt käestlibisevast apelsinimajast, tänu millele saab nüüd sügavmõttelisele küsimusele “Mis on õnn?” vastata konkreetselt: “Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya!”
1981, mil ilmus Apelsini teine LP, olid bändi tabanud fataalsed koosseisumuutused. Ivo Linna ja Harry Kõrvits, kes mõnda aega jagasid end Apelsini ja Rock-Hoteli vahel, tegid 1980. aasta veebruaris vehkat, nende lahkumisest ei toibunud ansambel kunagi.
Iseenesest vist päris mõttetu oleks hakata Apelsini fenomeni viiludeks tükeldama. Neil oli erakordne vaist leida laenulugusid, millega oma repertuaari rikastada. Kes märkas võtta Creedence Clearwater Revivali vähetuntud “Tearin’ Up the Country” ja teha sellest “Sõber võta üles viis”? “Michelangelo” ja “Shakespeare” avardasid eestlase maailmapilti rohkem kui keskkooli ajaloo- ja kirjandustunnid ning kinnistasid arusaama, et luuletaja Ain Kaalep on tegelikult ka Ivo Linna koolivenna nimekaim.
Apelsini õnnistati kahe silmapaistva laulukirjutajaga. Tuleb tunnistada, et varalahkunud Gunnar Kriik sai eluajal teenimatult vähe tunnustust. Mees, kelle loodud on “Edisson”, “Raamid”, “Leierkast” ning “Peeglid”, väärib meelespidamist ja austust. Tõnu Aare “Aeg ei peatu” on Eesti popi põhilugu, ent kuulake tema “Juhtumit”, suhteliselt vähetuntud haruldust, kus pumpab rahutu fankirütm, kiljub kitarr ning Aare häälitseb nagu näljane hunt jooksuajal. Naljabändi sildi all tehti tõsist tööd. Lauluga “Viimane auruvedur” sooritas heliloojadebüüdi Ivo Linna, Jaan Arderi kirjutatud “Korstnapühkija” on parimaid eesti rokenrollinumbreid. Ja mida oleks Apelsin väärt Ott Arderi, Henno Käo ja Priit Aimla tummiste tekstideta?
Apelsin lihvis saundi hoole ja armastusega, saavutades kõlapildi, millele pole tänaseni siinmail vastast, haare ulatus Nashville’i kantrist Müncheni diskoni, jäädes ikka parimas mõttes eestilikuks. Meisterlikud arranžeeringud ja peen produktsioon ei lämmatanud laulude rahutut pulssi. Tasub meenutada, et Apelsin oli hinnatud stuudiobänd, kes tegi imesid Marju Kuudi ja ansambli Collage plaatidel.
Võib rääkida professionaalsusest, artistlikkusest, huumorimeelest, oskusest rakendada televisiooni võlujõud oma teenistusse jne., kõik need komponendid ei maksa krossigi, kui puudub inspiratsioon. Loovat vaimu, seda tabamatut sädet, mis mõnikord muusikute vahele tekib, on tunda igas Apelsini hiilgeaegade loos.
Siinkohal olekski sobiv hetk epopöale punkt panna. Mis edasi sai, sellest jutustab äsjailmunud mahukas Kullafondi-kogumik liigagi põhjalikult. Amorfses, vähenõudliku tantsumuusika taktis tiksuvas Apelsinis on raske ära tunda kunagisi päikesepoisse. Aga nagu ütleb laulusalm: “Nüüd jäänud oli veel ehk mõni samm mul sihti,/ kui äkki tuhmus kõik ja olin jälle üksi./ Nii ei jõudnudki ma apelsinimajja,/ kuhu kadus ta siis oo Jambolaya?”
Või teiste sõnadega: las jääda kõik, mis hea.

MART JUUR

Tagasi

Maailmakülalistena avatud näoraamatus  
4./5. mai vahetusel arutasime Facebookis Maailmaküla ja Ants Johansoni...

SININE ON KA NENDE TAEVAS?
Rohkem kui kreeklased ise, tahab neid aidata Angela Merkel, kes võitleb...

Maailma suurim show
Iga nelja aasta tagant keskendub kogu maailm sellele, kuidas noored...

Kogu elu on tee
ANTS JOHANSON vestles peatse kolmekümnenda sünnipäeva puhul Justamendi...

A PALJU SA ISE JOOD?
Päästjate, nende palkade, töökohtade, vahetuste pikkuse üle kerkinud...

Metsatöll: itaallased tahtsid meie presidenti ära osta
Metsatöll veetis terve oktoobrikuu sõna otseses mõttes ratastel, sõites...

Eesti poisid laulavad Inglismaal vene keeles
Londonis resideeruv ja kolme neljandiku ulatuses Tartu juurtega muusikutest...

10 aastat Metal Travel Agencyt!
Kui Riho Toomrat ei oleks Eesti raskemuusikafännide jaoks olemas, tuleks ta...

105 päeva
... nii kaua kestis omal ajal Soome Talvesõda. Tänavu on selle mälestamise...

Alternatiivsed jõulud Svetlana Surganovaga
Mäletan, kuidas aastaid tagasi kutsus üks värske tuttav mind jõuluõhtul...