Ants Johanson

Jaan Arder (JA): “Apelsin” tuli kokku selleks, et teha muusikat ja ka natuke nalja. Kontserte ja ka tantsumuusikat, sest seegi kogemus oli algsel nelikul olemas.

Ants Nuut (AN): Tahtsime ise midagi teha. Kukerpillid – kunstnikud ja arhitektid, nemad said pundi kokku ja tohoh, meie, ise õpime pilli, ei saa nüüd. Tahtsime oma näoga punti. Oma nägu – see ongi kõige olulisem. Natuke naljavürtsi kah hulka ja.. Me oleme mänginud muusikat, mida rahvas tahab, aga peab tegema ka sellist muusikat, mida ta ei tea sinult oodata, üllatama peab ka. Muidu ei ole mõtet lavale minna. Niimoodi parajalt peab, siis võtab ta kõik heameelega vastu. Süldimuusikat me teha ei tahtnud, ma pole kunagi mingi rokimees kah olnud.

Tõnu Aare (TA): Põhiline mõte oli siis ja on praegu: peaasi, et endal ja rahval lõbus ja huvitav oleks. Oleme olnud nii kontsert- kui tantsupunt. Kui sind ikka maale mängima kutsuti, siis tuli “Viljandi paadimeest” ka mängida, kõike oleme teinud. Keegi tark mees on öelnud, et on kahte sorti muusikat, hästi tehtud ja halvasti tehtud muusika.

AN: Igal muusikal on oma publik. Piltlikult öeldes: kui sul on vaja kaugele reisida, siis kasutad lennukit, aga kui on tarvis nurga peale putkasse leiba ostma minna, siis võtad jalgratta.

Kes bändi vaimu on põhiliselt vedanud?

AN: Kõige rohkem Tõnu Aare, tema on see ilus valge hobune olnud, kes kõik need aastad on jaksanud seda vankrit vedada.
Aga tulijaid ja minejad on olnud palju, kõik ei ole sellele valule vastu pannud. Üks tuntud pillimees ütles ükskord, et ah tule ära sealt tilu-lilu pundist, hakkame muuusikat tegema, aga kui ühel päeval ise sellesse tilu-lilu punti sattus, siis pidas vastu väga vähe..

JA: Apelsini praeguses koosseisus on vaimsus tõeliselt hea. Kõik suhtuvad asjasse väga loominguliselt ja igaüks teeb mis suudab.

AN: Juba siit läinud meestest oli Gunnar Kriik see mees, kes kirjutas mitmed väga head laulud, Mati Nuude oli jälle selline hea humoorikas lavakuju.

TA: Hea punt on nagu spordimeeskond. Igaüks teeb seda, mis tema kõige tugevam külg on, samas on demokraatia – kõik asjad arutatakse omavahel läbi. Selle nüüdtuleva kontserdi kavagagi tegime me salajase hääletuse, et mis lood lähevad ja mis välja jäävad. Nagu mu isa kunagi meeskonnatöö  kohta ütles, et igaüks paneb natuke, aga summa – hea!

Need olid tõeliselt vägevad lood, mis siinkirjutajale hästi oluliseks said: “Purjed”, “Tuukrilaul”, “Peeglid”, “Raamid”, “Leierkast”, “Aeg ei peatu” ja paljud veel; nii raadio, aga põhiliselt televiisori kaudu.

AN: Televisioon oli reklaamiks. Et näitad oma näo ära, siis rahvas teab, et sa olemas oled, hakkab kutsuma ja siis hakkadki mängimas käima. Eks kolhoosid ja asutused hakkasid tahtma. Filharmoonia alla me siis ei käinud. Mõtle ise – kas seal 7 rubla kontserdi eest või teed ise ja saad 50 rubla? Vahepeal näitasime jälle televisoonis oma nägu.. Siis oli teistmoodi: kui tulime uue looga, siis võttis igaüks selle oma saatesse ja nii kedrati ja leierdati üsna ruttu  lugu ära.

Selgelt äratuntavale, erinevate pillide kõladest rikkale helipildile olid krooniks mõttekad, vindiga sõnad. Teil pidi olema ikka usku, et eestimaalane head nalja mõistab.

AN: Arderi-Ott, Priit Aimla ja Henno Käo – nemad olid meie põhilised sõnadekirjutajad. Kolm head meest.

TA: Meil on vedanud, on olnud au töötada koos nii heade tekstimeistritega. Aimla alltekstid ümber toimuva kohta.. Publikut tulebki natuke harida – las algul ei saa aru, küll hiljem saab. Pole mõtet kompromisse teha, et kui üks nali ei läinud, et siis võtame kohe teise, mis kindla peale läheb. Aga kõigepealt tuleb naerda iseenda üle – seda me oleme harrastanud kogu aeg. Kollektiivselt istusime ja neid haudusime, meil olid ju naljavennad kõik. Ega siis Iff on hea huumorisoonega ja Jaan, Ants, Kõrvitsa-Harry ja.. Aga labast pulli ei viitsi teha.

JA: Bändi vaimsust on vedanud läbi aegade kõik põhiliikmed, igaüks võib-olla küll pisut eri kandi pealt: Tõnu Aare kindlasti kõige viljakama muusikaautorina, Ants, Harry (kuni ta meiega oli) ja ka mina lavaliste naljade ja teksti osas.

AN: Mina näiteks ideemeister ei ole olnud kunagi, aga kui kellelgi on olnud hea mõte, siis käivitun mina kah, võin midagi sinna juurde lisada ja on olnud juhuseid, kus ma olen suutnud punkt panna asjale. Üksi ei suuda midagi. Vene ajal kogu aeg küsiti ikka, et ktoo u vas rezhissjor, aga nad ei saanud aru, et polnudki lavastajat, me saab nii ka, et tehakse kõik “kamba peale”. Aga Venemaal, seal peab olema kontserdil režissöör.

TA: Moskvas ja Leningradis saadi peenest naljast aru, samamoodi Odessas, aga kui kuskile söekaevanduslinna läksid, siis enam meie naljast aru ei saadud. Meil olid erinevad naljad, mida  proovisime, vaatasime koha alguses, mis tase on, mis nali kohale jõuab.. Väga kurb oli vahetevahel, naljad koju ei jõudnudki, ei saadud aru. Tõsiseid inimesi on kah väga palju. Muide.

Kuidas te bändi tänapäevani ärkvel hoiate?

TA: Kui sind veel tahetakse, kui elavat esitust veel vajatakse – kui selliseid asju enam ei ole, siis, ma arvan, ongi kõik. Praegu veel tahetakse.

JA: Loomingulist väsimust saab ületada midagi uut luues. Füüsilisega on nii, et eks sellest 35 aastast on ca kolmandik maha magatud. Seetõttu ei ole meil põhjust laval olles magada. Kui me suudame publikule midagi head anda, siis saame me selle hea võimendatult tagasi.

AN: Kui on mänge, siis seisab hing sees. Vahepeal teeme jälle proovi, mõne loo linti..

TA: Meie pundi puhul on see, et kui inimestel on kõik väga hästi, siis me ei huvita kedagi, aga kui tulevad raskemad ajad, siis hakkab asi jälle peale minema, inimesed vajavad kosutamist. Püüame teha korraliku kontserdi, et kõigil oleks huvitav ja lõbus olla ja aeg läheks märkamatult.

* 35 aastat x 365 päeva / 1000 = 12,775

Tagasi