Ants: Esimestel aastatel toimusid päris põhjalikud koosseisumuutused; võtangi seda aega kui bändi väljakujunemiseks vajalikku. Kui välja arvata bassimehevahetused, on ülejäänud koosseis püsinud juba rohkem kui kümme aastat. Tundub, et klapime hästi.
Tharaphital on neli endist liiget. A.X. (Aivar Vood, trummid) töötab Rakveres noorte jalgpallitreenerina. Viimane põgusam kohtumine oli meil mullu Slayeri kontserdil. Kui vindiseks jääb, siis räägib, et peaks uuesti trumme mängima. Võib-olla hakkabki kunagi.
Massacrast (Kalev Lubbi, bass) ei tea ma enam suurt midagi, on teine nagu kadunud. Eelmise aasta lõpus, kui bassimehe koht taas vabaks jäi, kutsusin teda bändi tagasi. Ta võttis paar nädalat mõtlemisaega, kuid keeldus siiski pakkumisest. Pärast seda pole me enam kohtunud.
Lembetust (Ahto-Lembit Lehtmets, kitarr) pole vist mõtet rääkida, teda teavad nagunii kõik.
Viking (Viktor Villand, bass) lahkus bändist, sest kolis Soome elama. Saanud tütre isaks, polnud tal enam aega Eestis bändi tegemas käia. Viimati kohtusime tänavu Hard Rock Laagris.

Eriti kaugele te selle materjaliga, mis nüüd Nailboardi arhiivipärlite sarjas taasavaldamist leidis, toona ometi ei jõudnud...

Anders: Rising Realm Recordsiga oli meil tegelikult leping ka täispika plaadi peale, aga siis läks boss sõjaväkke, ja kui tagasi tuli, leidis enda jaoks jäähoki, nagu soomlased ikka. Suhtlesin mõnda aega ta asemikuga, aga ega sealt enam midagi loota polnud. Mõned aastad tagasi, kui Tuskal käisin, kohtasin üht karvast flaikusid jagamas seal festariplatsil. Ja, kae, tegu oli Chaosbreedi lehekestega; bänd oli just üllitanud EP Rising Realm Recordsi alt. (Kes ei tea, siis Chaosbreed on selline suhteliselt läbikukkunud Soome all-star-bänd, millest loodeti palju, aga ei tulnud midagi.) Olin imestunud ja hakkasin jagajaga juttu tõukama. Too ajas suhteliselt ümber-nurga-juttu ja paistis pisut ehmunud. Hiljem klikkis, et tegelikult oli too tegelane küll plaadifirma omaaegse bossi moodi... Ega ma polnud teda varem näost näkku näinud ka, ja pettis ikka ära küll, eriti kui rääkis iseendast kolmandas isikus. Pärast seda kadus mees taas tundmatus suunas; muud ma kahjuks ei tea. Kindlasti mõni tõsisem UG-metali koll oskab pikemalt pajatada Tomi ja tema leibeli käekäigust.

Ants: See, et meie plaate välismaal välja lastud ei ole, on puhtalt kesise promotöö tulemus. Vanasti sai elatud n-ö peost suhu; rahapuudus oli peamine põhjus, miks ei saanud teha piisavalt palju promoplaate, tasuda postikulusid jne. Puudusid kogemused ja teadmised ning polnud ka kellegi käest nõu küsida, sest kedagi, kes oleks erilist edu saavutanud välismaal, lihtsalt polnud.
Praegu on õnneks teised ajad ja võimalused. Tharaphita uus plaat on kavandatud 2011. aasta alguspoolde; enne seda on plaanis läbi viia korralik, läbimõeldud promokampaania.

Mitut stiili oled pärast algusaegu sama bändiga teinud? Kas üleminekud selleni, mida nüüdseks teete, on olnud sujuvad?

Anders: Oh, kes neid stiile loendada viitsib! Ma saan mõjutusi kõigest ümbritsevast. Sulatan ja moonutan ja valan uueks sulamiks. Iga lugu on mu jaoks uus. Igas loos on miljonist eri stiilist mõjutusi ja iga loo võib omakorda eri stiili alla liigitada. Ma ei taha end piirides hoida. Vähemasti piirides, mis mind hoomatavalt piiraks. Loomulikult on mul olemas oma piirid, aga usun, et kuulaja jaoks on sellegipoolest tegu 96% piiritusega.
Mu meelest on kõik sujuv olnud, sest kui ei tea, mida oodata, siis ei ootagi ju midagi ning iga muutus tundub loomulik. Otsin ja olen rahutu ja panen selle muusikasse. Ma loodan, et ma ei leia kunagi. Kui leian, siis igatahes see ei saa midagi head olla...
Vahel on mul küll just bändikaaslaste pärast hirm, et nemad sellist kompotti taluma peavad. Aga õnneks on meie hetkekoosseis küll super avatud ja üksteist täiendav, ning ma usun, et keegi meist ei tahaks mingit kindlat olemasolevat stiili ajada. Mulle meeldib, kui me suudame Modern Talkingu ja Cannibal Corpse’i koos toimima panna nii, et see on hea. Seda ütles kunagi keegi Soome arvustaja, kel olid silmad pärani ja ahmis õhku. Pean vahemärkusena ütlema, et kumbki eelmainitud bändidest pole just mu top 50-s.

Ants: Üldiselt oleme algusest peale ühte rida ajanud, kuid samas ei ole ennast lasknud piirata mingitest stiiliraamidest. Oleme alati teinud seda, mis tundub endale hea ja huvitav, ning kõige tähtsam on alati säilitada värskus.

Kas praegusel poolehoidjal on nende taasavaldatud muististega üldse midagi peale hakata?

Anders: Usun, et on. Eriti neil, kes on natuke vanemad või kasvanud koos meiega. Paljudel hetkel dark-electro-maailmas tegutsevatel bändidel on deathi ja blacki taust. Kohe märkimisväärselt paljudel. Need kaks hoovust on tegelikult vägagi lähedaselt seotud; väljendusviis on erinev lihtsalt. Kui inimesed suudaksid vabaneda oma eelarvamustest ja kasututest põhimõtetest, saaksid mõlemad kõnealused skened kõvasti kuulajaid juurde.

Ants: Iga endast lugupidav noor või vana Eesti blackimees peab vähemalt “Kui varjud põlevad” materjali läbi kuulama.

Kas on olnud palu, mis mingil põhjusel ongi jäänud salvestamata?

Anders: Ilmuval kogumikul leiduvad lisaboonusena mõned salvestised kunagistelt kontsertidelt ja lugudest, mida muul moel salvestatud polegi. Mul on need lood kripeldanud, jah, kuidagi. Kristo Kotkas, kes oli juba 1995. aastal jube hea helimees (räägitakse, et sündis kuldsete kõrvadega), võttis meie kaks nädalase vahega antud kontserti kenasti linti. Mõlemad toimusid Pirital “Piraadis”. Üks oli meie enda laiv koos Pedigree ja Lobsand Dorjega, mida korraldas ÖÄKi Allan ja kus plaate keerutas Tõnso. (Neid nimesid mainides vihjan, et juba siis ei olnud me just selline bänd, mis esinenuks alati koos stiilikaaslasega.) Teine oli konkursi Rock In raames, kus me lõpuks finaali jõudsime ning kolmandaks tulime, mis oli deathibändi kohta ikka sigahea tulemus. Žüriis olid Joala ja Graps ja muud sellised tegelinskid. Seal me siis tegime juba ka uusi lugusid ja nüüd, kui te need neli mitte kunagi stuudiosse jõudnud lugu ka ära olete kuulanud, teadke, et meie esimese tulemise koosseisul polegi kunagi rohkem ühtegi lugu olnud. Kõik, mis sai tehtud, said ka salvestatud ja üllitatud. Live-esitus pole loomulikult parim, aga usun, et kuulaja andestab selle. Nende lugude hulgas on meie nimilugu “Forgotten Sunrise”, mis on, muide, ainus selline päris lugu (mitte introd, outrod ega “Ode To the Depressive Timedance”), mille Tarvo FS-ile kirjutas. Nii sõnad kui muusika lõi tema. Kuna antud salvestise lõpus jagab kadunud heavy-legend Gunnar Graps meile kui poolfinaali parimale bändile nänni, siis otsustasin ka selle hingeläinud hetke plaadile panna.
Stuudios uuesti salvestada? Ei tahaks. Toona oleks küll tahtnud. Nüüd on need lood ikkagi juba ajalugu ja püsivad otsapidi selles ajas, kust nad pärit on. Enam poleks seda vaimu ega tunnet, et nendega tegeleda. Lood olid küll head. Isegi väga head. Täiesti ajuvabad tegelikult ühe deathibändi jaoks. Ja keegi ei saa selles süüdistada mind, sest tol ajal tegi 90% muusikast Kusti. Usun, et mõni tulihingeline metalifänn on arvamusel, et FS läks lolliks pärast esimese koosseisu lagunemist... Ei, ei läinud. Oleme kogu aeg lollid olnud.

Ants: Eks on selliseid lugusid ja käike, mis ei pruugi kohe töötama hakata. Näiteks loo “Iidsetel sünkjatel radadel” põhikäik oli kitarri peal valmis juba aastast 2002, kuid tol ajal ei suutnud me seda korralikuks looks meisterdada. Jõudsin vahepeal selle isegi ära unustada. Mingil hetkel ujus käik aga ikkagi kusagilt alateadvusest välja, ja täpselt õigel ajal!
Läbi aegade oleme repertuaarist välja jätnud vaid viis kuni kuus peaaegu valmis tehtud lugu.

FS-i ja Tharaphita “arhiivimaterjal” ilmub üheaegselt. Kuidas iseloomustaksid leibeli- ja skenekaaslase positsiooni? Kui suures ulatuses kattusid teie publikud toona, kui palju kattuvad praegu?

Anders: Õnnitlused Tharaphitale FS-i poolt kõigepealt! Raske on iseloomustada. Tharakas tuli siis, kui meie vajusime varjusurma. Mäletan siiani nende esimest laivi, samuti “Piraadis”. Antsul oli kirves käises ja kapuuts peas. Pigem võiks rääkida Discruciorist ja FS-ist, aga Discruciorilt ei re-reliisita midagi, nii et pole vist teema. Ma ei tea, palju on meil ühiseid kuulajaid tänapäeval. 90ndate teises pooles vast polnudki. See oli aeg, mil peaaegu kõik metalimehed keerasid meile selja; tihti küsiti seda Elmu eelpoolmainitud küsimust. Lahe on aga see, et paljud samadest inimestest tulid väikese nihkega meile järgi ja praeguseks on jälle kõik kenasti. Eriti karm oli see, kui me olime nn uue FS-iga esimest korda “7 vapras”. Pärast seda vaatas suurem osa vanu sõpru ja austajaid meie peale nagu üks mees, et WTF? Olemas on ju metal ja disco (ehk kõik muu), teate omast käest.
Paljud metalifännid ei tahtnud ju seda ka endale tunnistada, isegi kui tegelikult meeldis. Tean, kuidas see käib. Olen ise ka lapsena selline olnud. Kardan, et minu jaoks olid kõiges süüdi bändide introd, mis mingil hetkel hakkasid rohkem meeldima kui see album, mis pärast neid kõlas.
Mäletan isegi seda, et laenasin Antsule kassetti Master’s Hammeriga. Teisel poolel oli Tricky debüütalbum. Kui ta selle mulle plaadikale tagasi tõi ja ma uurisin, kuidas teine pool oli, siis tegelikult oli näha, et ta oli kuulanud ja isegi meeldis...
Ei, tegelikult ma imetlen ja austan jäärapäiseid inimesi, aga ei saa neist aru, sest ei oska ise olla selline. Kindlasti oleks nii kergem elada.

Ants: Eks nii Forgotten Sunrise kui Tharaphita on olnud mingil hetkel Eesti tähtsaim metalbänd. Nemad natuke varem, meie paar aastat hiljem. Meie publikud pole aga kunagi suurel määral kattunud. Forgotteni metal-periood lõppes ju 1995, meie tulime esile 1997. Need kaks aastat tegid Eesti vanemas skenes puhta töö, kadusid nii bändid kui ka publik. Meie ajal olid rahva hulgas peamiselt juba uued näod.
Praegu on meie ja Forgotteni muusika niivõrd erinev, et mõlemat korraga kuulab vaid laia kõrvaringiga inimene.

Sa üldse oled kuulanud, mida nad tänapäeval teevad?

Anders: Aeg-ajalt ma ikka näen neid esinemas. Laagris nägin vist eelmine aasta; Winterfestil olime lausa sama lava peal. Mulle nad meeldivad. Neil on olnud halvemaid ja paremaid aegu. Neis on ka seda sukapüksi-heavy huumorit üksjagu, mis on mu meelest lahe. Lemmiklugu on mul juustune, muidugi... “Merekurat”. See on lihtsalt nagu Europe’i ja “Final Cuntdowniga”.

Ants: Olen küll kõrvalt jälginud Forgotteni tegemisi, kuid põhjalikult süvenenud ei ole. Winterfest-il 2008 jätsid nad väga hea mulje.

Kas oled kunagi vaadanud mõnd Eesti esinejat ja mõelnud kadeduse või kahjutundega, et miks küll mina sellise asja peale pole tulnud?

Anders: Ma ei tea tegelikult. Hetkel olen Sinise peale kade, aga ainult heas mõttes. Samas lohutan jälle end, et kui me tulime, siis käis ka kõik maru kähku ja läikis rohkem. Aga midagi, mis üllataks... nagu ei tea. Välismaa artiste ikka on, keda live’is imetlen ja kellelt on, mida õppida või kõrva taha panna. Neis on tihti sarmi ja enesekindlust, mida, ma tunnen, meis vahel vajaka jääb.

Ants: Ei ole selles mõttes teisi Eesti bände kadestanud.

Kas teil on praegu Eestis arvestatavaid konkurente?

Anders: Kas muusikas konkureeritakse? Võimalik, et 50 Cent konkureerib Kanye Westiga, aga loomingut nagu ei saa mõõta ju sentimeetrites, ma leian. Progebändid, Philip Glass ja Meshuggah koos oma kasvandikega vast suudavad oma asja teheteni viia, aga vastus taandub ikka muusikaks.

Ants: Raske öelda, kas meil on konkurente; oleneb, millisest vaatenurgast võtta. Urt on päris tõsine tegija, kuid muusikaliselt ikkagi üsna erinev.

Keskmise bändi eluiga pidi olema kaks aastat; teie olete märksa kauem vastu pidanud ja pole järelikult sugugi keskmised. Kaua kavatsete veel tegutseda?

Anders: 17,5 aastat on nüüdseks selja taga ja tunnen endiselt, et kõik on ees. Pean FS-i alles ennast otsivaks bändiks. oleme alles oma tee alguses.
Kui mult küsiti seda küsimust 15 aastat tagasi, siis ma vastasin “FS elab seni, kuni mina elan”. Tegelikult pole see muutunud ja ma julgen seda endiselt öelda, ning nüüd on mul lisaks sõnadele ka üle 17 aastat tõestust ette näidata. Olen oma elus mitu korda mõelnud bändi nime muutmise peale. Mu jaoks on see nimi väga hea ja sobib ükskõik millega, mida me ka ei teeks. Muret tekitab vahel ainult sarnaste nimedega bändide üleküllus. Praeguseks on küll Forgotteneid, küll Sunrise’i kasutavaid bände miljard. Igatahes oleme endiselt FS ja usun, et kui keegi peaks enne meid kuulsaks saama täpselt sama nimega ja me oleksime sunnitud nime vahetama, siis otseselt sõnade söömisena seda ikka võtta ei saaks. FS oleks ka mõne teise nimetaja all ja minu vedamisel ikka FS ju.
Aga, jah, niipea te meist lahti veel ei saa. Tervis on nagu aastatega paremaks läinud ja huvi elamise ja elu tundmaõppimise vastu ajaga kasvanud.

Ants: Seda, kui kaua veel tegutseme, ei oska öelda. Eks täpselt nii kaua, kuni jätkub ideid ja entusiasmi asjaga tegeleda. Muusikategemine on minu jaoks tähtis eneseväljendus ja elu osa, seega kipun arvama, et keevitan kõrge vanaduseni välja.

Millised eesmärgid on saavutatud, millised sihikul?

Anders: Kui ma aastal 1987 kujutasin end ette lauljana triibulistes retuusides, kes vehib statiiviga, siis olulisema osa sellest olen ma saavutanud. FS on suutnud olla kaks korda omanäoline, mis on ka saavutus. Eriti õnnelik olen ma selle teise tulemise osas. Tõestasin, et maailmas, kus räägitakse, et tänapäeval ei ole võimalik originaalset ja samas mitte ainult originaalitsemise pärast tehtavat musa luua, on see ometi võimalik. Vahel olen õnnelik, et ma ei tunne ühtegi nooti ega ole kunagi mitte ühtegi laulutundi võtnud. Ei ole lasknud end omastada ühelgi teadaoleval usundil. Ei loe raamatuid. Usun, et tänu sellele suudan luua kuidagi puutumatumat muusikat, mis on küll mõjutatud kõigest, milles me elus praeme, aga tuleb minust minu oma moodi. Ma ei tsiteeri klassikuid ega ürita järgida kellegi poolt heaks kiidetud reegleid. Kindlasti olen juhm teatud asjades, mis mõnele teisele on elementaarsed, aga huvitav on endale elu lõpuks ise jalgratas valmis ehitada.
Esimene lask tabab novembri alguses kõnealust re-reliisi. Pärast seda, 13. novembril, on meie värske täispika singli “The Moments When God Was Wrong” esitluspidu Rock Cafés koos Sinise ja Läti sõprade STandARTiga. Nädal hiljem on kavas paar kontserti Lätis ja Leedus. Uus album on salvestamisjärgus; suurem osa on purgis, aga mõni lugu ja muid vidinaid on veel jäänud teha. Siis katsume uut plaadifirmat leida. Kui ei leia või kui tingimused ei vasta ootustele, anname ise välja 2010. aasta esimeses pooles. See saab olema esimene album, mis on kodus salvestatud ja töödeldud. Lood on taas väga mitmekesised, aga see ei üllata vist enam kedagi.

Ants: Põhiline on see, et oleme suutnud püsima jääda just sellisena, nagu me praegu oleme. Viimase albumiga “Iidsetel sünkjatel radadel” sai lõpuks täidetud põline eesmärk — teha lõpuks ometi plaat, mille üle võiks uhkust tunda. Järgmine eesmärk on muidugi teha veel parem plaat, kuid lihtne see pole, sest latt on enda jaoks kõrgele aetud. Üks sihte oleks pääseda mõnele korralikule festivalile mängima, aga eks seda näeb.

Miks oli just nüüd hea aeg nende vanade asjade taasüllitamiseks? Kas praegu ongi põrandaaluses muusikas nostalgiaperiood? Kuidas uut vana plaati esitlete?

Anders: Idees oli see re-reliis juba ikka mitu aastat ja ka plaadiküps juba aastakese. Seda, miks ta just nüüd ilmub, peaks Nailboard Recordsilt küsima. Oli ka mõte, et selle plaadi ilmumise puhuks teeme ka tolleaegses koosseisus üks-kaks laivi. Esimene võimalus kahjuks ei töötanud; jääme järgmist ootama. Plaan on olemas ja küll me selle ära teeme (kuigi see on nagu uue bändi kokkupanemine — me pole ju koos teinud 14 aastat ja Tarvo pole vist vahepeal trummegi mänginud). Äge on see, et kõik, kes me olime karvased ja saledad, oleme seda endiselt, ja läbi saame ka omavahel kõik täitsa kompult. Ei suhtle küll tihti. Janiga elame muidugi napilt kõrvalmajades ja teame teineteise asjadest rohkem.
Nostalgiaperiood on vist neil, kes ei oska enam edasi minna ja meenutavad oma lapsepõlve kui midagi erirti erilist. Ma kahjuks või õnneks ei oska nendega ühineda. Mu jaoks on iga uus FS-i asi kõige parem tegemise hetkel. Kodus kuulan vana deathi ja blacki ikka ja jälle, ning mitte nostalgia mõttes, vaid meeldib lihtsalt. Pole probleem Autopsyle Tigat otsa kuulata või Spetsnazile Darkthrone’i. Ses mõttes ongi nagu väike vahe nendega, kes nüüd kokku tulevad, ja eriti nende õnnetutega, kes üritavad ikka sedasama teha, mida nad 20 aastat tagasi tegid. FS on kogu aeg tegutsenud. Me ju ei taasühine. Need paar laivi teeme lihtsalt lõbuks ja noortele, kes meid oma vanuse tõttu sellisena kunagi näha pole saanud. Nii et hoidke kõrv lahti, et maha ei maga, sest võimalik, et seda ei juhtu enam kunagi.

Ants: Ma tõesti ei tea, kas üldse on hea aeg millegi taasüllitamiseks või üldse üllitamiseks; see lihtsalt kukkus nii välja, aga mul on tõsiselt hea meel, et antud materjal ilmus lõpuks väärilisel kujul, mitte ei jäänud kasseti või CD-R-i kujul unustusetolmu koguma. Algselt pidi vana materjal taasilmuma juba kahe aasta eest; ka uue masteringi oli Kristo Kotkas juba aastal 2007 valmis teinud.
See niinimetatud nostalgiaperiood on traditsioonilisemas metalis kestnud juba rohkem kui kümme aastat ja ega see vist lõppegi niipea. Viimase nelja aastakümne jooksul on ikka tehtud müstiliselt häid plaate.
Kaks uue plaadi esitluskontsertidest on juba selja taga; läksid üsna edukalt. Kandsime otsast lõpuni ette albumi “Raev” kogu materjali ning hilisemate ja uuemate lugude paremiku. Üks live on veel jäänud, seal püüame endast anda veelgi rohkem.

Tagasi