Kahtlustan, et plaadiümbrisele on jäänud kirja panemata paar nende lugude kaudset kaasautorit. “Butterflies” räägib peamiselt armastuse lõppemisest ja lahkumisest. Oled öelnud, et sa laulad sel plaadil omaenese elust. Järelikult on kõik need liblikad su elus ka päriselt olemas olnud. Ja nendeta poleks olnud seda plaati, vähemalt mitte sellisel kujul nagu praegu. Oma lauludes pöördud kellegi poole sina-vormis, vaid ühes loos räägid kolmandas isikus... On need liblikad sulle jätkuvalt tähtsad ja on nad sinu ellu ka hiljem tagasi tulnud, kas või korraks või paariks ning mida nad sellest muusikast arvavad?

Mauno: Jah, see plaat räägib minu elust. Kui neid liblikaid kellegagi seostada, siis võin öelda, et nende taga on üks inimene. Lugu “This Girl”, kus räägin tema-vormis, on ka ainuke laul albumil, mis ei ole seotud liblikatega ja ülejäänud plaadi kontseptsiooniga.
Selle plaadi liblikad on tagasi tulnud nii korraks kui paariks ja ega nad ei kaogi kunagi päris ära. Albumi lugudega seotud inimene on ja jääb mulle väga tähtsaks ja üritan enda lähedaste jaoks alati võimalikult palju aega leida. Ka selle plaadi muusika meeldib talle väga ja oleme seda ka koos kuulanud.
Kuigi keskne teema on läbivalt seotud ühe inimesega, ei ole see album kindlasti kellelegi pühendatud või kirjutatud eesmärgiga nende lauludega midagi muuta. Pigem kirjeldan üht enda eluetappi ja loon nendes lauludes seda reaalsust, milles siis elasin. See album kannab endas palju ilusaid mälestusi ja jäädvustusi teatud ajast, seltskondadest ja kohtadest tervikuna.
Et plaadi valmimiseks kulus kuus aastat, on lood juba aastatetagused. Oled neis lauludes öelnud, et sa ei saa temata elada ega suuda enam kedagi teist armastada, et su päike on kustunud ning sinu sees on tühjus, valu ja lein. Ometi oled sa rohkem elus kui n-ö keskmine inimene, sest sa lood. Ning sellest pimedusest ja tühjusest, valust ja leinast on saanud imeilus muusika.

Tundub, et see album on miskitpidi nagu lõpparve minevikuga, on see nii? Kuidas on lood tühjusega sinus praegu?

Mauno: Lugu, mida album jutustab, on tõesti juba kuus aastat vana. Aga mõned asjad ei muutu ajaga. Üldiselt ei kao minu jaoks tähtsad asjad ja inimesed mitte kuhugi. Nad ei asendu üksteisega, vaid neid tuleb juurde ning igaühel neist on minu jaoks eriline ja jääv koht ja tähendus.
Ma justkui kogun mälestusi. Mälestused ja minevik on midagi, mida keegi ei saa muuta ega ära võtta. Nad on meil iga päev väga reaalselt olemas. Aastatega muutub vaid see, et hakkad ise nägema, kuidas tähtsamad ja väärtuslikumad mälestused jäävad ja halvad kaotavad mõtte. Nii on ka albumiga “Butterflies”. Kuigi see sai alguse tühjusest ja raskest ajast, ei seosta ma seda enam väga millegi negatiivsega ning on hea meel näha, kui palju see teistele inimestele rõõmu pakub.
Albumit tehes mõtlesin vist küll, et see on mingis mõttes lõpparve osaga minu minevikust ja pärast selle valmimist saan teistmoodi edasi liikuda. Täna ei oska ma öelda, kas mul on nii väga põhjust ja vajadust millestki või kellestki lahti öelda. Olen vist loomulikul teel saavutanud rahu enda sees ja parimad asjad minevikust on ka alles jäänud.
Igas inimeses peab olema natukene tühjust, et tajuda selle suhtes midagi muud, mis selle kõrval on. Ja vahel tuleb enda ümber ka ise tühjust luua, et anda võimalus millegi uue tekkimiseks. See sügis on minusse vist toonud küll mingi väikese tühjuse, mida pole aastaid olnud. Samas ka rahulolutunde, et peaaegu kõik on olemas, mida olen soovinud. Ilmselt on tekkimas piisavalt ruumi millegi uue jaoks.

Albumi vahelehel on ühe loo juures pilt sünge loo pealkirjast, mis meedias ka päriselt ilmunud. On see pealkiri valitud vaid meeleolu ja kujunduse huvides või on tõesti tegemist sama tüdrukuga?

Mauno: Lugu “This Girl” on pühendatud ühele tüdrukule, keda võin lugeda kunagiseks kirjasõbraks. Me ei olnud lähedased ega isegi kohtunud kunagi, kuid meid ühendas huvi ja rõõm muusika loomise vastu. Tegemist oli väga andeka inimesega, kellel oli rohkem kui sada enda kirjutatud laulu ning kindel tahtmine elu ja õpingud muusikaga siduda. Ühel päeval lugesin ajalehe esiküljelt, et ta on tapetud...
Soovisin talle ühe loo pühendada, kuna tema enda laulud ja suured plaanid ei saanud kunagi inimesteni jõuda. Samas väljendan selle looga ka endas tekkinud vastuolu meie kõigi ükskõiksuse suhtes ümbritsevasse. Me ei teadvusta ega taha näha paljusid asju enda ümber, kuigi teame, et need on olemas ja toimuvad.

Argisematel teemadel ka – ehk tahaksid pisut lähemalt rääkida filmist “In Search Of Sound – excursions from the global underground”. Mida see endast kujutab, kuidas sa sinna sattusid, millist rolli sa seal täidad ning on sul aimu, kas seda lähitulevikus ka Eestis suurel ekraanil näidatakse, näiteks PÖFFil?

Mauno: Tegemist on ühe väga huvitava dokumentaalfilmiga, mille režissööriks ameeriklane Brian Parson. Filmis teeb kaasa üle 50 bändi, artisti ja plaadifirma üle maailma – näiteks Apollo 440, múm, Jazzanova, Mogwai, Mouse On Mars, Gus Gus, Galaktlan, Warp records, Astralwerks, Ninja Tune jpt.
Film pandi kokku osalejate endi filmitud materialist. Muusikud näitavad enda kodulinnasid ja stuudioid ning räägivad ka enda loomingust ja selle valmimisest. Samuti räägitakse muusika ja muusikatööstuse suundadest, arengutest ja olukorrast eri riikides.
Filmi režissöör Brian võttis minuga ühendust Myspace’is. Ilmselt leidis ta mu Taavi Laatsiti kaudu, kes on oma suurepärase projektiga Galaktlan samuti filmis esindatud. Brian oli Sinise muusikast vaimustatud ja meie osalemisest väga huvitatud. Filmisime suve lõpus erinevaid kohti Tallinnas, et vaatajale meie linnast pilt anda ning käisime mitmetes kohtades, mis mulle endale olulised ja erilised on.
Rääkisin enda muusikast ja olukorrast Eesti muusikamaastikul. Ma ei ole ka ise veel filmi näinud ja ootan seda huviga. Loodan, et nii Sinise kui Galaktlani filmitud materialist sai ka Eesti kohta piisavalt huvitav kompott kokku monteeritud.
PÖFFi mõte on ka mul endal peast läbi käinud, aga autorite idee on korraldada kõigepealt üle maailma “In Search Of Sound” eripeod ja esilinastused, enne kui film festivalidele ja telesse jõuab. Saame näha, kas on võimalik ka Eestis midagi korraldada. Äkki jõuab film ka järgmine aasta PÖFFile.

Album on nüüd juba üksjagu aega väljas olnud. Kuidas sellel meil ja piiri taga läinud on? Huvitavaid pakkumisi, fännikirju?

Mauno: Tagasiside ja kriitika on väga positiivsed ja aastatepikkune töö on ennast ära tasunud. Pikad intervjuud suurimates Euroopa erialastes veebi- ja paberajakirjades, lood on pääsenud kogumikplaatidele ja kõik arvustused on maksimumpunktidele või seal lähedal.
Mainekas ajakiri Sonic Seducer valis meid oktoobri silmapaistvaimaks artistiks ja olime ajakirja 10 arvustaja poolt koostatud arvustuste TOP 15-s kolmadal kohal. Meid edestasid vaid Editors ja Paradise Lost.
Saksa raadiote ja DJ-de alternatiivmuusika edetabelis püsisime kuu aega 5. ja 6. kohal, edestades paljusid nimekaid pop- ja rockbände. Ka Hollandi edetabelis olid päris head kohad.
Eestis on samuti vastukaja väga positiivne olnud. Ekspress ja Päevaleht valisid “Butterflies’i” nädala plaadiks ja minu teada oli see ka Laseringi poodides kaks nädalat järjest enim müüdud plaat. Praeguseks peaks album olema tänu suurte levitajate huvile ka kõikides Eesti plaadipoodides ja kauplustes kättesaadav.
Huvitavaid pakkumisi on ikka tulnud. Ilmselt järgmisel albumil saab mõnda neist huvitavatest pakkujatest ka külalismuusikuna kuulda.
N-ö fännikirju saame ka päris tihti. Inimesed kirjutavad, et on plaadi ostnud ja see on neile hinge läinud ning Sinise lood on saanud osaks nende elust. See teeb südame väga soojaks.
Kirju on tulnud nii Eestist kui ka Saksamaalt, Šveitsist, Ameerikast, Austriast, Poolast, Inglismaalt, Itaaliast, Venemaalt, Leedust ja Prantsusmaalt.
Ka meie plaadiesitluskontserdid ja Eesti tuur koos No-Big-Silence’iga olid väga meeleolukad ja saime igas linnas positiivse vastuvõtu osaliseks.

Vaheleht on su enda pildistet-kujundet. Kas huvilistel su fotosid/maale/muid töid ka kuskil võimalik näha on? Millega sa peale muusika veel tegeled, millega leiba teenid ja mis sul üldse oma eluga lähitulevikus plaanis on?

Mauno: Kujundasin vahelehe ise, et ka visuaalselt albumi raamatulaadset kulgemist ja jutustust rohkem esile tuua. Iga foto ja muu kujutatu on otseselt seotud loo taustaga või tundega, mis selles minu jaoks on.
Kuigi olen lapsest saati õppinud kunstikoolides, käinud hiljem Kunstiakadeemias ning omal käel palju joonistanud ja maalinud, siis viimastel aastatel olen enda isiklikumaks loominguliseks väljendamiseks valinud siiski ainult muusika ja muu jaoks palju aega ei ole leidnud. Visuaalse kunsti poole pealt saan ennast piisavalt teostada graafilise disainerina töötades ja ka Sinise visuaale tehes.
Ilmselt tekib varsti Sinise kõrvalt rohkem aega ka teisteks tegemisteks ja saan näiteks jälle aega oma vana filmikaameraga kuhugile klõpsima minna. Ootan ka juba huviga, et saaks aega uute lugude kallale asuda.

Ja viimane (aga mitte sugugi vähemtähtis) küsimus: miks just Sinine? Ehk – millal, kuidas ja miks see nimi sulle ainuomaseks sai?

Mauno: Enne, kui avalikkuse ette tulin ja bändi kokku panin, oli mul umbes viis aastat aega enda muusikaprojektile nime mõelda. Erinevaid variante oli palju, aga kõigis neis tekkis vähema või rohkema aja pärast mõni “aga”.
Sinine oli sõna, millega “aga”-sid ei tekkinud. Minu üks lemmikvärve, üks ilusamaid sõnu, kõlab igas keeles hästi ja näeb tugev välja. Sõna, millele ei saa justkui midagi juurde panna ega ära võtta.
Jõudsin ajapikku selleni, et kui mu muusika pole otseselt seotud ühegi kindla stiiliga ja kuhugi kuulumise vajadusega, siis ei pea sellel ka inglisekeelset nime olema, kuigi laulan inglise keeles.
Nii hakkaski mul enda muusikale mõeldes peas aina enam seostuma ja kummitama värv ja sõna “sinine”. See on suuresti tunne, mitte teadmine.
Olen selle enda jaoks lahti seletanud, andes sümbolid kolmele värvile: roheline, kollane ja sinine. Kui maalides segad kollase (päikese ja positiivsuse) sinisega (sügavus ja mõttemaailm), siis saad rohelise (soojuse, looduse ja südame energia värv).  Selline valem toimib elus, looduses, suhetes ja kogu maailmas peaaegu kõiges ja kirjeldab ka ehk piisavalt hästi mind ja minu bändi muusikat.

Ehk on sul tagataskus midagi, millest ise rääkida tahaksid, aga keegi pole tabanud küsida. Kui on, lase tulla!

Mauno: Tänan sind nende küsimuste eest ja tänud ka kõikidele lugejatele! Olete oodatud albumi “Butterflies” maailma avastama ning Tallinnas Rock Cafés 13. novembril toimuvale kontsertile, kus lisaks Sinisele astuvad lavale ka Forgotten Sunrise ja Läti electro-bänd Standart. Kohtumiseni!

MARI PETERSON

Tagasi