“Trafaretse muusika ning standardsete peegel­seintega tantsusaalide aeg on läbi!” kuulutab netilehekülg www.heviaeroobika.ee. “Heviaeroobika ootab sind rokiklubisse Tapper. Ja mitte selleks, et eest leida diskopepuhakatisi ja muidukeerutajaid, vaid selleks, et rokkmuusika saatel end vabalt ning mõnusalt vormis hoida!”

Heviaeroobika on üpris värske spordiala – esimene trenn toimus Tapperis tänavu 22. veebruaril. Siis sundis enese vormiajajaid tagant bailatiino treener ja endine võistlustantsija Elisabeth Kodusaar. Sügisest võttis ameti üle Kadri Leivo, kelle kohta heviaeroobika idee algataja Kerstin “Kessu” Raidma ütleb: “Kadri on spetsiaalselt koolitatud heviaeroobika treeneriks, maailmas ainulaadne.”
Kohtume Kadri ja Kessuga Tapperis pisut enne trenni algust. Jutu sees selgub, et siin-seal maailmas sarnaseid trenne siiski tehakse. Ning ka tartlased on heviaeroobika põhjal sarnase trenni ette võtnud.
Et iga trenn on suuresti ka treeneri nägu, siis võrreldes professionaalse tantsutreeneriga on Kadri kavas vähem koreograafiat ja rohkem lihtsaid, ent tõhusaid harjutusi. Trennikavasse on põimitud liigutusi kuulsate muusikute artistlikust kehakeelest. Ning ka muusikavalik on muutnud mitmekülgsemaks jõulisemaks.
Muusikat valivad nii Kadri kui ka Kessu. “Meil on Kadriga selline paras vanusevahe, et mina tean natuke vanemaid lugusid hästi ja tema teab jälle uuemaid,” ütleb Kessu. “Me päris hästi täiendame teineteist ja üritame omavahel kombineerida, et oleks muusikat igale maitsele.”
Kadri: “Aga ega sinna playlisti kindlasti ükski selline lugu ei sattu, mis meile kummalegi ei meeldi.”
Kessu: “Algul oli playlisti kokku pannes hirmus peavalu sellepärast, et jube palju oli häid lugusid, mis me pidime sellepärast välja jätma, et on pikk intro...”
Kadri: “... või vahepeal muutub rütm kardinaalselt, tuleb mingi aeglane osa näiteks.”
Kessu: “Selliseid lugusid me lihtsalt ei saa mängida. Näiteks System of a Down või vana Metallica. Sellistest lugudest on veits kahju, et peab kõrvale jätma. Kindla peale minekud aga on näiteks Guns N’Roses, Aerosmith, Mötley Crüe, millel on üks kindel rütm.”
Kadri: “120–140 lööki minutis, et jõuad mõnusalt hüpata.”
Kessu: “Õigete lugude väljavalimiseks ja trenni värskena hoidmiseks kulub ikkagi tükijagu tööd ja aega. Inimeste teavitamine, playlisti tegemine ja harjutuste väljamõtlemine – see pole sugugi niisama, et vehime aga hevi järgi kükke teha.
Minu jaoks on hästi oluline, et oleks hea ja vahelduv playlist. Tavaliselt kujuneb aeroobikatrennis ruttu välja mingisugune rutiin, sest seda tehakse sellepärast, et trenni teha. Mis mulle aga Kadri puhul meeldib, on see, et ta on ise avatud natuuriga inimene ja tõmbab teised ka sellega käima, et ise mingi hea loo saatel mõnuga möllab. Heviaerboobikale annabki tavatrennist erineva näo see, et see ei ole nagu töö, vaid pigem fun, lõbu, mida sa teistega jagada tahad.”
Sihtgrupp seinast seina
Kessu tunnistab, et selles, et trennis on enamasti täismaja, on oma roll algusaegade julgusel suure käraga välja tulla, et meedia tähelepanu pälvida. See läks ka korda. “Eks julge hundi rind on ikka nii rasvane, kui ka haavleid täis,” naerab Kessu. “Eks see nõuab meilt omakorda rohkem pingutusi, et oma taset hoida ja inimestele huvi pakkuda.”
Et trenne mitmekesistada, korraldatakse ka teemaõhtuid, viimati näiteks hüpati ja tantsiti ühel õhtul ainult 80ndate muusika saatel. “Aeg-ajalt toome ikka mingeid muudatusi sisse,” lubab Kadri. “On näiteks plaanis tuua mõni külalistreener, kes jagaks omapoolseid soovitusi.” Värvi annavad ka n-ö avalikud esinemised näiteks rokifestivalidel, kus kõik soovijad võivad vilunud heviaerooblejatega harjutusi kaasa teha.
Kessu: “Mulle meeldib asju teha pigem pika perspektiiviga, mitte nii, et ruttu rikkaks ja pillid kotti. Pigem on mõistlik oma tulevikku investeerida ja teha asju eelkõige tervise ja hea tuju nimel. Sihtgruppi igal juhul jagub, need 20–30aastased inimesed, kes kuulavad täna rokkmuusikat, kuulavad seda tõenäoliselt ka kümne aasta pärast. Ja uusi tuleb ju aina juurde.”
Heviaeroobikas käivad nii keskkoolitüdrukud kui ka üsna küpses eas prouad, 15-16aastastest pealt neljakümnesteni. “See teeb rõõmu, et ei ole väga kitsa sihtgrupi trenn, et ainult üks sõpruskond ja kui sõbranna jääb haigeks, siis teised ka trenni ei tule,” räägib Kessu.
Trenniliste päralt on avar saal, värvimuusika ja jõuharjutuste tegemiseks võimlemismatid, ka on olemas pesemisvõimalus. “Tingimused tunduvad esialgu ehk pisut ebaharilikud, aga see on üks heviaeroobika võludest,” julgustab Kessu heledalt valgustatud spordisaalidega harjunuid teistmoodi trenni proovima. Ka mehed on oodatud. Tegelikult on neid juba ka üksjagu käinud.
“Nad tulevad vaatama, kas see trenn on ikka trenni eest, mitte mingi suvaline tilulilu,” arvab Kadri. Kuid kohapeal selgub, et trenn on sedavõrd tõsine, et mehed seal naljalt vastu ei pea.
Jaks tuleb paari nädalaga
“Naised saavad vist ikka elus paremini hakkama. Seda on ju meie trennistki näha. Kõik mehed, kes meil käinud on, on kuhugi ära vajunud. No viimane küll läks Tartusse õppima ja sellepärast kadus ära,” naerab Kessu ja jätkab siis tõsisemalt: “Minu tädimees käis tädiga kaasas. Ta on ikka selline pidev trennija ja juba natuke vanem inimene, ikka üle 40. Tema jaoks oli liiga intensiivne, liiga raske. Just tantsuosa oli liiga intensiivne ja keeruline, muu oli okei.”
Tegelikult ei tasuvat trenniliste sõnul põrmugi karta, et kõiki lihasgruppe korralikult võhmale võttev heviaeroobika ületamatult raske oleks. Vestlusesse sekkub staažikas heviaeroobika fänn Inga: “Kui ma alles trenni tulin, oli tihti juba üsna algul selline tunne, et hing on paelaga kaelas ja enam ei jaksa. Aga nüüd on pärast soojendusringe täitsa normaalne olla veel.”
Kessu: “Ma ka ikka alguses köhisin verd ja pilt läks eest ära. Tempo oli algul harjumatult ränk, aga sellega harjub kiiresti ära. Täna tulebki meil kolm uut inimest trenni. Ei tohi ise unustada seda esimese sammu astumist, kui raske alguses oli. Kuid seda karta ei tasu, et trenn lausa üle jõu käiks. Kui algul ongi tunne, et ei jaksa, siis sellest ülesaamine on paari-kolme nädala küsimus, kui tekib see võhma-tunne.”
Inga: “Ja viilida lubatakse ikka ka, ei pea ju päris kõike kaasa tegema kui ei jaksa. Mina küll ei ole näinud, et Kadri hammustaks kedagi puhkamise eest.”
Kadri: “Või venitusi teha vahepeal. Ma alati rõhutan ka, et kui tunnete, et ei jaksa, siis venitage vahepeal lihaseid.”

MARI PETERSON

Tagasi