Teete Tartus uut plaati?
Jah, teeme uut, teistsugust plaati. Uusi lugusid on seal tegelikult ainult kaks. Teised on vanemad, mida metsikult töötlesime. Või noh, ei töödelnud, vaid nad kõlavad teistmoodi. Kuna oli selline kontseptsioon, et on tulemas selline eriline Smilersi kontserdituur, siis mõtlesime, milline see imepärane võiks välja näha. Alguses mõtlesime, siis läksime prooviruumi ja kahe päevaga oli selge, milline tuleb.

Vana see Smilers üldse on?
Kui kroonikaraamatuid sirvida, toimusid esimesed mängud meil 1993. aastal Soomes. Eestisse saabusime 1997. Käisime ka varem aastas korra või kaks – mängisime paar päeva Von Krahlis ja kadusime jälle. Paaril aastal mängisime
Beach Partydel ja isegi Rock Summeril. Siis olime veel pikkade juuste ja alt laienevate pükstega karvased mehed, kellest Eestis ei teadnud keegi mitte midagi. Arvestades üldist olukorda tolleaegses Eesti muusikas olime ilmselt kummalised. Ega meil väga palju siia asja olnud. Soomes mängisime sellel ajal päris palju, retrorock läks hästi peale.
Sellel hetkel tundus, et Soomes pole pizzakohta, kus me mänginud pole. Võtsime seisukoha, et lahedam on käia mängimas kui mitte mängimas. Põhimõte oli, et kui saalis on vähemalt üls inimene rohkem kui bändis, siis kontsert toimub.
Ühe korra eksisime selle vastu ka – olime unustanud trummtaldrikud Helsingisse ning üks kohalik mees laenas meile tingimusel, et saab tasuta kontserdile. Peale tema oli veel vaid paar venda.
Café Nouveaus olime vahepeal peaaegu majabänd. Oli selline väga tore koht, vanas Alvar Aalto projekteeritud kohutava akustikaga saalis. Kui seal paugu panid, tuli igast seinast tagasi. Seal me mängisime tihti ja rahvast oli igal õhtul palju.
Tavastia all Backstage’is tegime imelise kontserdiseeria. Üle nädala tegime seal teemaõhtu – Smilers mängib punki, Smilers mängib kantrit jne. Nädal-kaks oli aega uus reps omandada ja siis kihutasime seal all. Kuigi keegi ei usu, siis Smilers tegelikult on vägagi eksperimentaalne bänd.
Loomulikult teavad inimesed meid teatud asjade järgi. Me mängime tihti ning bändis on head vennad, kellel pole raamistikku peal, mistõttu saame endale lubada väga palju vabadust. Loomulikult, kui me läheme täna näiteks Klubisse Tallinn, siis me teame, mida meilt oodatakse ning üldjuhul seda ka anname.
Aga kunagi ei ole välistatud, et anname mingi ekstra numbri sinna juurde. Selles mõttes on siiamaani alates aastast 1993 minu jaoks iga õhtu Smilersiga põnev lavale minna.
Ma ei vahetaks oma elust ühtegi neist hetkedest. Isegi kõige hullemaid, kui piilud sealt kardina vahelt ja mõtled, et… Sest kui sa lähed lavale, oled esimese loo ära teinud, siis kõik laabub ja sujub. Mul on selline naljakas omadus, et ma suudan unustada kõik enda ümber ning minna nende vendadega, kellega ma laval olen, täiesti oma planeedile ja seal lammutada. Mis iganes juhul.

Selle plaadi lindistasite Forwardsi stuudios peaaegu laivis. Millal Smilers üldse viimati koos lindistas?
See esimene eestikeelne plaat “Olen kuul” on tehtud samamoodi ja sama ajakavaga, nädalaga. Hiljem oleme teinud teisiti.
Aga tavaline om see, et toodang jõuab siva lindile. Eeltöö on tehtud, kodus läbi mõeldud. Mulle ei meeldi stuudios kaua olla. Plaat on aus peegeldus. Mis lindi külge jääb, peegeldab seda hetke, kus sa praegu oled. Läheb aega mööda, teed järgmise helipildi sellest, kus oled. Seetõttu ei vii ülemõtlemine ja lihvimine mu meelest kuhugi. Ei toimi. Alati on asju, mille kohta hiljem mõtled, et oleks pidanud teisiti tegema. Aga nii see oli, nii see pildile jäi, pärast naerad või nutad, palju valida pole. Kui ma nüüd istuks stuudios kuude kaupa, et ei tea, kas see trummibreik ikka… või et kas nüüd see noot… Las ta olla.
Ma ei usu, et maailma parim plaat võib olla Def Leppardi oma, mida on tehtud neli aastat. Või see uus Guns’n’Roses. Ega nad siis sellepärast paremaks pole läinud. Küsimus on, et mida tehakse nii kaua? Tehakse kõik õigeks. Kõik ei pea alati olema õige. Ise tuleb nautida, see on tähtis.

Palju neid Smilerseid üldse kokku võiks olla? Vähemalt kolm või neli?
Alguses karvane Soome bänd, siis Eestisse tulles veidi naljabänd. Siis elektrooniliseks minemine, kus enam ansambliga vist ei lindistatudki, siis tõsinemine, kui lauludesse tuli maailmavalu. Ja nüüd siis laivis indie-stuudios lindistav bänd. Jah, nii see vist ongi olnud. Ja päris palju vendi on ansamblist ka läbi käinud.
Samas kedagi pole kunagi kutsutud või vallandatud. Liikmete vahetumine on meie bändis olnud loomulik ja kõik on jätnud sellesse bändi oma jälje.
Neli perioodi võib lugeda küll – aga eks see ongi nii, et teed midagi ja küllastud. Või liigud kuhugi suunda ja katsetad. Kõik me käime ju ka kõrvad ja silmad lahti, iga päev imed kuskilt mujalt muljeid. Lähed koju ja mõtled, et äkki eksperimenteeriks ka sinna kanti… Päris nii ka ei saa, et teed ühe loo, mille pärast võib vastu rinda taguda ja siis teed kümme aastat sama rida.
Muidugi on bändil oma nägu ja olemus, ega me ei tahagi olla sellised mehed, kellest kunagi ei tea, mis sealt tuleb. Aga kuna mina olen selles bändis algusest peale olnud, siis teatud asjad on need, mida ei saa vahetada. Või siis peaks mind välja vahetama, kui tahta, et ikka päris teistmoodi kõlaks.

Kuidas läks nii, et sinust kui punkarist sai koduperenaiste lemmik?
Ega ma ei olegi mõelnud, kas ma peaksin olema üks või teine. Et kas ma peaks olema tõsine punkar ega tohiks meeldida kellelegi või et peaksin kellelegi meeldima.
Olen arusaamisele jõudnud, et mina kulgen oma ettenähtud või mitte ettenähtud trajektoori pidi ja kõik, mis minu ümber juhtub, ei sõltu kuidagimoodi minust. Mingi kindla eesmärgiga muutuda ühe või teise inimese lemmikuks pole ma kunagi midagi teinud. Olen 14-aastasest saadik olnud fanaatiline bänditegija. Ja ilmselt kõik muu on kuidagi nii kujunenud.
Nägin Sex Pistolsit Soome televisioonist vist 1977. aastal. Siis polnud punkliikumist Eestis vist veel olemas. Aga see musa pani mind tarduma ja ma teadsin, mis edasi hakkab saama. Ma teadsin, et nüüd on minek.
Osad vennad teevad siiamaani seda, mida tegid vanasti. Osad vennad on juurde tulnud, osad on ära kukkunud. Ma olen teinud vahepeal nii palju erinevat mussi. Kui punk oli ENSV-s veel täies elujõus, hakkasin juba muud tegema. Mind hakkasid huvitama AC/DC ja Motörhead, kus oli pungile kraad juurde keeratud. Minu jaoks ei tulnud Sex Pistolsile ja Clashile sobivaid järglasi, tuli mingit kummalist kama.
Ja olgem ausad – punkmusa oli see, mis minust punkari tegi, mitte niivõrd see muu virrvarr, mis seal ümber käib.
Inimene kasvab ja muutub. Mõned võibolla mitte, aga mina muutusin ja ma olen väga rahul, et pole enda vastu kunagi eksinud. Et ma tean, mida teen. Ja et saan teha, mida tahan. Inimene peab olema eelkõige rahul iseendaga. Kui hommikul vaatad peeglisse ja mõtled, et nüüd läks küll valesti, siis on ilge jama.
Meil on Smilersiga selles mõttes hästi, meil on privileeg teha seda, mida me tahame. Vastu tahtmist ei pea midagi tegema. Sellepärast me jaksamegi, et meid pole surutud kuhugi kasti. Vastasel juhul oleks ka endale väga raske selgeks teha, miks peab kell 12 öösel kodust välja minema, et kell pool kaks alustada kuskil hirmsa higipritsimisega. Selles mõttes võin ausalt öelda, et mul pole mitte midagi viga ja ma olen olukorraga väga rahul.

See, kuidas sa laulad Smilersis, see pole ju loomulik. See on nagu laulustiil. Kas see oli nali, mis jäi külge?
Ei olnud nali. Enne Smilersit laulsin hoopis teistmoodi ega mõelnud selle peale. Aga Smilersi alguses tegime inglisekeelset musa päris pikalt ja ma ei suhelnud igapäevaselt kellegagi eesti keeles. Ja siis meeldis mulle mõelda, et tooks inglise keele kõla ja hääldamise üle eesti keelde. Võtsin vabaduse laulda eesti keelt nagu ise tahan.
Olin siis väga iseteadev mees. Näiteks, meile pakuti BMG-s plaadilepingut.
Öeldi, et mehed, lähme Rootsi, lindistame, teeme teist kõva bändi. Selle peale meie teatasime, et meil on plaat juba valmis ja kui te tahate seda ümber lindistada, siis tehke seda kellegi teisega. Meie kõlame täpselt niimoodi ja midagi enam lindistama ei hakka.
Siin me nüüd siis täna oleme ja mul on väga hea meel. Mine tea, mis siis oleks olnud. Ja võib-olla pühiks ma praegu kusagil Helsingi pimedatel tänavatel lehti.
Samamoodi oli see keeleväänamine iseteadlik, mulle nii meeldis. Alguses oli see toodetum, aastatega on aga paika loksunud, alles nüüd hakkab selliseks kujunema, nagu ma 1993. aastal seda mõtlesin. Ja kokkuvõtteks on see õnn, et mind pole koolitanud mõni kuulus hääleseadja. See oleks ainult suur õnnetus. Kui täna enda ümber ringi vaatad, siis on väga vähe personaalseid hääli. Suurem mass on nagu vitsaga löödud. Muidugi, neil on väga vahvad vokaalsed võimed, erinevaid melisme tuleb nii et vähe pole, aga minu jaoks pole see muusikas üldse oluline.
Mitte see pole tähtis, kui kiiresti, kui puhtalt või täpselt mingi noot sooritatakse. Pigem mängib rolli inimese kui interpreedi juuresolek ja mõju, mida ta sellega avaldada suudab. Kõik on suhteline.

2009

24. novembril ilmub Smilersi plaat “2009” – kaks täiesti uut lugu ja hulk smilers-hitte ennekuulmatus seades.
Plaate valmistatakse täpselt 2009 tükki, kõik on nummerdatud ja varustatud bändiliikmete käsitsi kirjutatud autogrammidega.
Plaadi ettetellimine veebipoodides pood.epl.ee, lasering.ee ja musapood.ee ning täna tundub, et tavalistesse kauplustesse seda ei pruugi jätkudagi...


Spetsiaalselt teile ja ainult üheteistkümneks õhtuks
on Smilers ette valmistanud ühe erilise kontserdikava. Teistmoodi pillide ja teistmoodi kõlaga kui tavaliselt. Vaikse ja ilusa.

Hendrik Sal-Saller ja Smilers
“11 UNUSTAMATUT ÕHTUT”

• 24. november
Kuressaare kultuurikeskus
• 25. november
Tartu, Vanemuise
kontserdimaja
• 26. november
Rapla kultuurikeskus
• 27. november
Viimsi kooli saal
• 28. november
Viljandi Pärimusmuusika Ait
• 1. detsember
Aruküla rahvamaja
• 2. detsember
Keila kultuurikeskus
• 3. detsember
Pärnu, Endla teater
• 4. detsember
Tallinn, Nukuteatri suur saal
• 8. detsember
Haapsalu kultuurikeskus
• 9. detsember
Haljala rahvamaja

Piletid müügil Piletilevi müügipunktides,
kontserdipaikade kassades ja internetis www.piletilevi.ee
Ole kohal, ilma sinuta pole see pooltki nii ilus!

Tagasi