Hei, Riho! Karvane käepigistus juubeli puhul! 10 aastat on tegelikult ikka hirmus pikk aeg, kui mõtlema hakata. Või kuidas sulle endale tundub?
Tere sullegi ja tänud heade soovide eest.
Eks selle ajaga on nii, et mispidi vaadata. Universumi sisukohalt pole 10 aastat muidugi eriti märkimisväärne ajavahemik. Sama aeg ühe inimese elus või ettevõtte tegevusena on muidugi tunduvalt olulisem ja sellesse on mahtunud nii mõndagi.  

Ehk meenutad, kuidas MTA omal ajal üldse käima läks? Mis sind ajendas sellist asja ajama?
Asi sai tegelikult alguse juba aastal 1989, kui sai käidud linnaliini Ikarusega Peterburis Black Sab­bathil ja paar aastat hiljem ka Moskvas legendaarsel festivalil, kus üles astusid sellised nimed nagu Pantera, Metallica ja AC/DC.
Mõni päev pärast viimatinimetatud üritust sulgusid piirid Venemaaga, Eesti sai oma raha ja mitmeid aastaid oli enamuse Eesti elanike põhimureks, kuidas palgapäevast järgmiseni välja vedada.
Töötasin sel ajal linnaliini bussijuhina ja kuupalk oli ca 350  krooni! Selle raha eest just kaugele ei sõida.
Mõned aastad hiljem asutasin koos sõbraga oma bussifirma ja asusime turismifirmade toel Euroopat avastama.
Ühe sellise reisi käigus märkasin Praha linnas kuulutusi, et paari kuu pärast esineb seal ansambel Queensryche.
Selsamal hetkel tekkiski idee uuesti vana asja proovida. Haarasin kohe mingi paki pileteid ära ja üritasin siis igasusuguste vahenditega inimesi kaasa sõitma meelitada. Ei olnud see üldse lihtne ülesanne ja suure vaevaga sain 11 inimest kokku, mis minule tähendas seda, et hulk pileteid jäi kätte ja kokkuvõttes tuli üsna tõsine miinus...
Uus algus oli aga tehtud ja vead, millest edaspidi õppida, samuti.

Kas sul oli ka mingeid eeskujusid kusagilt laiast maailmast, kellelt šnitti võtta või uurisid-puurisid ise kõike?
Eeskuju polnud võtta kelleltki, ikka ise tuli kõik leiutada. Palju aitas muidugi kaasa mu suur kiindumus rock-muusikasse, mistõttu olen osanud ehk veidi paremini hinnata ühe või teise ürituse võimaliku publikuhuvi.
Isiklik bussifirma aitab transpordikulusid madalal hoida. Need on ka peamised põhjused, miks senini keegi pole suutnud MTA-le ka märkimisväärset konkurentsi pakkuda.

On sul enam-vähem aimu ka, mitu reisi MTA egiidi all tänaseks juba tehtud on? Lõviosa neist kahtlemata Kesk-Euroopa suurfestivalidele, aga meenub sulle ka mingeid eksootilisemaid otsi?
Päris täpset arvestust ei ole pidanud, kuid usun, et mingi 70 ringis vast tuleb ära. Viimased neli-viis aastat on ikka stabiilselt 8–10 üritust aastas. Wackenil käisin sel aastal näiteks seitsmendat korda ja Gods of Metalil Itaalias viiendat.
Kuna tegu on üsnagi hinnatundliku kliendiga ja eesmärk on ikkagi kontsert, mitte turismireis, siis pole eksootikale väga rõhku pannud. Kes tahab palmi alla, võib ju suvalisest büroost 3500 krooni eest Egiptuse reisi hankida.
Kümne aastaga on kindlasti kogunenud mälestusi ja muljeid iga kandi pealt.

Kui ma küsin, mis on kolm kõige esimest eredamat seika, reisi või muidu MTA-ga seotut, mis pähe turgatavad, siis mis need oleks ja mille poolest need nii esile tõusevad?
Iga reis on oma nägu ja selle näo kujundavad inimesed, kes reisile sõidavad. Seetõttu on kolme eredat seika väga keeruline välja tuua.
Muidugi on meelde jäänud need sõidud, kus bussiga mingi tehniline jama juhtunud, kuid seda pigem negatiivse poole pealt. Õnneks pole neid palju olnud.
Väga eredalt on meeles ka esimene Wackeni-reis aastal 2003. See oli ikka uskumatu, kuidas 30 000-pealist massi hallati. Söögi ja joogikohti oli palju, üle viie minuti ei pidanud kordagi oma õlut või toitu ootama. (Võrdluseks võin tuua, et mõni päev peale meie naasmist oli Haapsalus Robert Planti kontsert, publikut ca 5000 inimest ja õllejärjekord tund aega!)
Kogu küla elas festivali rütmis, pea igas hoovis pakuti hommikusööki või oli muidu mingi müügilett püsti pandud kust matkaõlu kaasa haarata.
Iga tara küljes oli prügikott ja igal tänavanurgal WC, mida tühjendati regulaarselt ja kell kaks öösel oli ka paber olemas!
Inimeste ülim sõbralikus – ühtegi kaklust ei õnnestunud kolme päeva jooksul näha. Ühel hommikul, kui läbi küla festivaliplatsile suundusin, tervitas oma aias kõpitsev vanatädi mind laia naeratusega kui parimat sõpra. Enneolematu kogemus!
Väga positiivne on olnud ka Poola areng. Kui kümmekond aastat tagasi tekitas selle maa mainimine vaid palju kohkunud nägusid, siis viimased reisid sinna on küll väga positiivse tagasisidega. Kes ei usu sel võimalus uuel aastal ise järgi kaeda. Jaanuaris plaan Krakowisse The Gatheringile minna ja märtsis Katowices toimuv Metalmania on juba aastaid kevadreiside kullafondi kuulunud.

Kuidas sa ühe MTA hooaja tavaliselt kokku paned? Mida tuleb sõitude planeerimisel arvesse võtta, millised festivalid-kontserdid valida?
Hooaja selgroo moodustavad ikkagi festivalireisid, milledel juba pikk traditsioon ja igaühel neist ka nö. tugigrupp, millele siis hakkan vaikselt inimesi juurde koguma.
Olen igal aastal püüdnud ka mõne uue ürituse vaadata, et väga üksluiseks ei läheks. Samuti üritan igal hooajal teha 2–3 sõitu mõnele sisekontserdile.
Seal on ikka väga suur vahe, kas kuuled bändi välitingimustes mitmekümnetuhandese massi sees või kusagil klubis koos saja inimesega.
Algusaegadel tuginesin valikute tegemisel peamiselt oma lemmikutele, kuid mida aasta edasi, seda rohkem olen hakanud üritama kuulata ka rahva häält.
Kindlasti tuleb reisi planeerimisel arvestada sellega, et jääks mingi mõistlik ajavaru juhuks, kui sõit ei kulge plaanipäraselt (tehnilised rikked, liiklusõnnetused, halvad teeolud jne võivad sõidutempot oluliselt mõjutada.)  

Milline saab olema MTA 2010. aasta hooaeg? Mida vana ja head – mida uut ja põnevat? Kas oled pidanud tegema ka mingeid järeleandmisi surutismajanduse ähvardavale kogule?
Hooaeg tuleb pikk ja sündmusterohke. Hetkel plaanin selliseid festivalireise:
Märtsi algus – Metalmania (Poola)
Juuni – Hellfest (Prantsusmaa)
Juuni lõpp – Gods of Metal (Itaalia)
Juuli algus – Metalcamp (Sloveenia), seal astub lavale ka Metsatöll!
Juuli keskpaik – Masters of Rock (Tšehhi)
Augusti algus – Wacken (Saksamaa)
Augusti keskpaik – Brutal Assault (Tsehhi)
Septembri algus – Global East Rock Festival (Ukraina)
Kindlasti lisandub siia ka mõningaid sõite klubiüritustele.
Kui mõni neist üritustest rahvale huvi ei paku, eks siis tuleb süü MASU kaela ajada ja asi ära jätta. Siin saavad inimesed ise ka palju kaasa aidata, kui oma otsustamist viimasele sekundile ei jäta ja oma plaanidest ka mind varakult teavitavad.

Mis sind pidevalt heviradadel rakkes hoiab? Lisaks Metal Travel Agencyle oled teada-tuntud ka kui hevikõrtsude Hades (RIP) ja Tapper eestvedajana. Varasemas intervjuus oled maininud, et maksad seeläbi justkui teatud võlga, et nooruses selliseid võimalusi hevifännidel polnud. Missioonitunne ja/või midagi muud?
Sellele küsimusele on raske mõne sõnaga vastata. Kindlasti on selles palju missioonitunnet ja soovi inimestele elamusi pakkuda. Kuid mitte ainult.
Kui omal ajal oleks keegi selliseid reise korraldanud, oleksin kindlasti neil reisijana osalenud. Kuna keegi ei teinud, tuli ise tegema hakata.
Mis puutub Hadesesse ja Tapperise, siis võib neid julgelt MTA lasteks nimetada. Just mitu aastat ühiseid reise tekitas nii suure ühiste huvidega inimeste sõpruskonna, kellele oli võimalik hakata mingit klubi ehitama. Päris tühja koha peale ikka sellist asja teha ei saa.
Hadesega läks nagu läks, Tapperi asukoht sai valitud teadlikult elamutest kaugemale, et mõni Asta-Mesike ei saaks jälle asja ära rikkuda.

See on praeguse seisuga vist veel ametlik saladus (ei ole veel suurelt välja hõigatud), aga teil on tulemas ka väärikas üritus juubeli tähistamiseks. Räägi sellest niipalju ära kui kannatab!
Kuna 22. jaanuar aastal 2000 oli täpselt see päev, kui esimesed entusiastid Praha suunas teele asusid, siis sel päeval tähistabki MTA oma kümnendat juubelit klubis Tapper.
Kindlasti on oodata lavale bände, tõenäoliselt loositakse välja mõned vabapääsmed tuleva hooaja sõitudele ja kindlasti kohtavad kõik kohaletulnud hulgaliselt sõpru-tuttavaid. Päris kõike, mis plaanis, ei tahaks ka hetkel välja rääkida, las jääb midagi ka üllatuseks.

Keda te juubelile ootate? Ja mida kingiks võtta? :)
Juubelile on oodatud absoluutselt kõik inimesed, sõltumata soost, nahavärvist ja usulistest tõekspidamistest.
Tulla võivad need, kes sõitudel käinud kui ka need, kel plaan tulevikus minna või ka mitte minna. Mingeid piiranguid seatud ei ole. Kel vanust vähevõitu, peavad küll varem lahkuma, kuid muidu käib pidu hommikuni.
See, et on olemas nii palju inimesi, kes ei ole pidanud paljuks oma raha ja aega nendele reisidele kulutada, on minule juba väga suur kingitus. Seetõttu eraldi pingutamiseks ei näe mingit vajadust.
Tulge kohale, meenutage, ja nautige seltskonda!

Vaata ka: www.metaltravel.net

 VIRKO PIRRUS

Tagasi