METROO

ELWOOD • NAILBOARD • MUSAPOOD • PILETILEVI

Täna on Neljapäev,
09. september 2010

« september 2010 »

E	T	K	N	R	L	P
		1	2	3	4	5
6	7	8	9	10	11	12
13	14	15	16	17	18	19
20	21	22	23	24	25	26
27	28	29	30

TÄNA:

Kõik tänased üritused

105 päeva
15.12.2009

... nii kaua kestis omal ajal Soome Talvesõda. Tänavu on selle mälestamise alla ikka auru pandud, eriti kuna sõja süttimisest täitus 30. novembril täpselt 70 aastat. Ma ei oska öelda internetipõlvkonna kohta, aga vähemalt mulle seostub selle kuupäevaga ainult Talvesõda, kuigi sündisin kakskümmend aastat pärast kogu selle sõjavärgi lõppemist.

Meil kodus seda teemat eriti aktuaalseks ei peetud. Pööningul oli loomulikult alles vanaema kirjavahetus vennaga, kes Jätkusõjas kadunuks jäi ning raamaturiiulis passis igapereklassika “Au päevad – Talvesõda piltides”. Seeesama vanaema venna mälestusmedal päädis punk-aastatel mu tagi kaunistusena ja vedeleb praegu küllap kuskil kasti põhjas.

Sellest hoolimata on Talvesõja tähtsuse mõistmine tõenäoliselt võti kogu Soome ühiskonna mõistmiseks. Sõjas endas saime küll suhteliselt haledalt klobida, kuigi Vanja oma plaanide kohaselt kolme nädalaga Helsingisse marssida ei suutnud. Nii tagantjärele mõeldes oleks ehk parem diil olnud Nõukogude Liidu nõudmistele järele anda, kuigi oleks optimistlik oletada, et Stalini bande nende nõudmistega ka edaspidi piirdunud oleks. Pole vaja eriti kaugele Helsingist lõuna poole vaadata, et näha, millised 50 aastat tabasid läbirääkimistesse uskunuid.

Talvesõja suurim väärtus oli minu arusaamise järgi siiski see, et see ühendas Kodusõja poolt lõhestatud Soome üheks rahvaks. Stalini kõige suurem möödapanek oli – välja arvatud see, et ta talvel ründama hakkas – Terijoe marionettvalitsuse püstitamine. Sellesse ei uskunud isegi kõige leegitsevama hingega soome kommunist. Nii asutas Kallio ja Sörnäineni töörahvas – kelle toetusega Nõukogude Liit kindlalt arvestanud oli – legendaarse Ässarügemendi, mis pidas vastu ka kõige raskemates situatsioonides.

Loomulikult kogunesid naiivsemad soomlased rahvamajadesse, lootes, et Nõukogude Liit neid ei pommita. Paljudele oli kibe suutäis tunnistada, et 105 päeva pärast saabunud rahuga loovutati Nõukogude Liidule rohkem territooriume kui too relva ähvardusel ise vallutada oli suutnud.

Ja nüüd ongi nii, et Käkisalmis ja Sortavalas ei unistata tänasel päeval mitte jäähoki SM-liigast, vaid hoopis millestki muust. Viiburi on tõenäoliselt parim näide sellest, mida 50 aastat Nõukogude kesamaana olemist endaga kaasa toob. Üheksakümnendate algul, kui kommunism ümber kukkus, meenutas nende legendaarne Monreposi park peamiselt prügimäge ning Alvar Aalto nimelisest raamatukogust oli saanud peaaegu avalik tualett.

Talvesõda jättis soomlastesse küdema kättemaksuleegi, mille kuumust saime katsetada tegelikult juba poolteist aastat hiljem Jätkusõjas. Saksamaa hõlma alla triivimise puhul on palju juttu tehtud ajaloolisest juhusest, aga kas pole see parvepalgiteooria pigem ajaloo kaunistamine, kui Natsi-Saksamaa tegelik pale ilmsiks tuli. Aga noh, peksa saime ka selle platsi peal. Hakkas alandlik ajastu, kus Nõukogude Liit viis ja Soome vingus. Isegi Karjala õlut tahtis Nõukogude Liidu suursaadik ära keelata, kuna tolle sildil ristatud mõõgad olid liialt kättemaksuhimulised. Õnneks polnud härra suusaadik kuulnud, et sellesamase õlle kohta ütles rahvasuu: Karjala tagasi, kas või pudelhaaval.

Äärmuslike väidete alusel oli Jeltsini valuutanäljas valitsus üheksakümnendate alguses olnudki valmis lausa Karjalat tagasi müüma. Aga kaup jäi katki ja nüüd ei oska mina ka öelda, kas praegusel põlvkonnal on mõtet pead vastu Karjala mände peksma minna või mitte. Helsingis elab peagi sama suur hulk venelasi kui enne sõdu, ma isegi elan omal ajal vene ohvitseride tarvis ehitatud majas. Vene bändid käivad meil siin mängimas ja Soome jalgpallikoondises mängib samuti kaks vene taustaga sisserändajat. Kolme naabri – Soome, Vene ja Eesti – saatused on ikka ühel või teisel viisil omavahel sõlmes olnud. Rahuajal toimub vastastikune mõju loomulikult ja tasapisi.

Joose Berglund
Koerajalutaja ja indiemogul, Helsingi

Tagasi

Maailmakülalistena avatud näoraamatus  
4./5. mai vahetusel arutasime Facebookis Maailmaküla ja Ants Johansoni...

SININE ON KA NENDE TAEVAS?
Rohkem kui kreeklased ise, tahab neid aidata Angela Merkel, kes võitleb...

Maailma suurim show
Iga nelja aasta tagant keskendub kogu maailm sellele, kuidas noored...

Kogu elu on tee
ANTS JOHANSON vestles peatse kolmekümnenda sünnipäeva puhul Justamendi...

A PALJU SA ISE JOOD?
Päästjate, nende palkade, töökohtade, vahetuste pikkuse üle kerkinud...

Metsatöll: itaallased tahtsid meie presidenti ära osta
Metsatöll veetis terve oktoobrikuu sõna otseses mõttes ratastel, sõites...

Eesti poisid laulavad Inglismaal vene keeles
Londonis resideeruv ja kolme neljandiku ulatuses Tartu juurtega muusikutest...

10 aastat Metal Travel Agencyt!
Kui Riho Toomrat ei oleks Eesti raskemuusikafännide jaoks olemas, tuleks ta...

Alternatiivsed jõulud Svetlana Surganovaga
Mäletan, kuidas aastaid tagasi kutsus üks värske tuttav mind jõuluõhtul...

Vahelduseks midagi ilusat. “Liblikad janus”.
Milvi Martina Piiri esikromaan “Liblikad janus” võitis 2008. aasta...

Soovitused