Atso: Ekspressis olnud Markuse intekast jäi mulje, nagu oleksid kõik backstage’id Euroopas olnud väikesed ja räpased ja prussakaid täis.

Markus: Ma rääkisin küll, et backstage’id olid seinast seina, aga need head olid kõik välja jäetud.

Atso: Tegelikult oli ainult kaks backstage’i, mis olid väiksed ja sitased 31st, ülejäänud olid kõik korralikud.

Markus: Näiteks Austria või Šveitsi backstage’id, mis on nii suured, et kaks nightlinerit (peaaegu kõigi mugavustega tuuribuss – MP) sõidab klubisse sisse ning garaažiuks läheb kinni ja oledki kohal. Täiesti müstika! Liftiga sõidad koos kolaga otse backstage’i.

Kuriraivo: Kuigi tuleb tunnistada, et Eesti oma kontserdikohad on ka enamasti täiesti Euroopa tasemel, sellist tunnet ei olnud, et meie kui nälginud idaeurooplased sattusime nüüd alles päris maailma, kus peldikutes on prill-lauad ja õlu paikneb külmikus.

Atso: Kõik backstage’id olid superluks, kaks kohta olid nagu teiste sisse ära eksinud.

Markus: Aga sellegipoolest olid seal jälle jumala head kontserdid.

Atso: Einoh, kontserdid olid kõik vinged.

Markus: Pariisis oli klubi, kus pidi tulema 11 bändiga festival, aga backstage oli 2 x 3 meetrit. Kuhu need bändid oma kola panema pidid?! Neil festivalidel, kus me käisime, olid saalid nii täis, et rahvast lihtsalt enam sisse ei mahtunud.

Atso: Saksamaa ja Soome eriti, need on ikka nii teistmoodi maad kui Eesti. Seal on aru saadud, et rockmuusika on see, mis paneb inimese kodust välja tulema ja oma raha kulutama. Klubid ja suured saalid on algusest peale ehitatud selle jaoks, et seal rockkontserte korraldada.

Markus: Üks festival oli kuskil koolis, aga isegi kooli aula oli tehtud täpselt nii, et bänd sai kogu oma kolaga sõita 20 ruutmeetrise liftiga otse lava taha. Milleks koolile muidu selline lava, ikka selle mõttega, et oh, teeme siin mõne korraliku rockfestivali! Kusjuures paljud kohad, kus esinesime, olid linna ääres ja ikka oli rahvast.

Atso: Kõigele oli algusest peale mõeldud. On arvestatud sellega, et kui on kontsert, on tavaliselt selle ümber ka läbu. Ümber hoone on hästi palju ruumi jäetud, et saaksid kohale tulla ratastega pitsa- ja kebabimüügiputkad. Need on hästi populaarsed. Putka tuuakse festivalipaika, lükatakse vool sisse, tehakse luugid lahti ja hakatakse müüma. Ei ehitata mingeid telke ega paviljone. Pärast luuk kinni ja järgmisse festivalipaika.

Markus: Näiteks Saksamaal Lichtenfelsis oligi nii, et söömine oli viidud õue. Kui inimene tahab läbustada, las ta teeb seda seal, kus on söögilettide kõrval kohe ka prügikastid ja üldse lihtsam koristada. Hispaanias on Ensiferumil palju fänne ja juba väga varakult tekkis sinna rohkem kui sajapealine järjekord. Kell 10 hommikul olid esimesed kohal. Varsti oli kohal ka esimene söögiauto ja äri õitses.

Atso: Ja lahti on need luugid tavaliselt öösel kella neljani. Sellest ma tunnen Eestis räigelt puudust, et keset ööd pärast kontserti saaks osta endale ühe korraliku kahekilose kebabi. Ikka läheb ju öösel kell kolm kõht tühjaks...

Markus: Ja see on ilgelt hea, et Saksamaal, Austrias ja Šveitsis võib igal pool teha klubides suitsu. Ja tead, miks see on hea – kui sa lähed lavale, siis sa ikkagi tahad, et esinemiskohal oleks väike enesehävituslik hõng juures. Aga Hollandis seevastu oli selline klubi, kus backstage’is oli silt, et kui te siin suitsu teete, siis pealaval läheb vool ära. Seal oli nii karm.

Kuriraivo: Aga see oli ilgelt jama, et paljudes klubides tehti igal pool palju suitsu. Pärast silmad valutasid ja riietel oli konilebra küljes.

Atso: Ühes Šveitsi klubis aga oli backstage’is kiri: “Su ema ei ole siin. Palun vii oma kasutatud nõud ise prügikasti.” Teine tore asi oli suurte numbritega detsibellimõõtja saali seinal. Ja kui kolm kriipsu läks üle lubatud piiri, siis kontoris automaatselt printis üks masin bändile trahvikviitungi välja. Meie helimehed ei lasknud sellest joonest üle, hoidsime raha kokku. Aga Slayeril olevat see kviitung olnud kolm meetrit pikk.

Markus: Ensiferum ütles rahvale, et davai, nüüd karjute, me oleme nõus seda trahvi maksma, et karjuge nüüd täiest kõrist nagu suudate. Aga inimhääl ei suutnud seda üle karjuda.

Atso: See oli päris hea idee. Saalis oli 1300–1400 inimest, kõik karjusid ilgelt kõvasti.

Markus: Müstika on see, et Soome on ikka väga edukas metalimaa – kui festaril oli 11 bändi, siis 5 või 6 neist oli Soomest.

Kõige raskem oli tuuri algus

Atso: Saksamaal said ühel festivalil kokku meie tuur ja Amorphise tuur koos Amorali ja Before the Dawniga. Oh seda joomist ja jällenägemisrõõmu siis! Kõik Soome muusikud on ju ka omavahel hullult sõbrad. Hommikul juba parkisime nightlinerid kõrvuti ära... Amorphisel oli eriti peen buss kahe külmkapiga, ühes oli sügavkülmaviin ja sidrunid ning bussijuhi kohustuste hulka käis see, et ta serveeris sidrunitega jooke kõigile. Peale meie olid sel festivalil veel Saksa bändid ja ma mäletan, et need olid jube halvad kõik. Rääkisin kohalike tüüpidega, kes ütlesid, et Kesk-Euroopas on sõnal “folk” nagu paha hais juures. Sellepärast, et mitte keegi sealsetest folgibändidest ei oskavat mängida ja nad tegevat eranditult sitta musa. No me siis üritasime seda müüti kummutada.

Markus: Ja meil tuli see välja ka.

Kuriraivo: Jah, me küll ei oska mängida ja musa on ka sitt, aga helimees Keijo suutis meid ikka kuidagimoodi kuulajasõbralikuks võluda.

Atso: Meil läks väga hästi, pärast öeldi, et näe, saab ikka folgipillidega ka normaalset musa teha. Ma vaatasin seal neid folgibände ja tõesti – nad olid halvad. Vaatad lavale ja sul endal hakkab häbi... Kuigi tegelikult ei peaks hakkama, sest sina ei puutu ju kuidagi asjasse. Paned käe silmade ette ja lähed backstage’i. Aga samal festivalil oli ka Shining Rootsist, see oli positiivne üllatus. Mulle väga meeldis, väike progenõks, vana Voivodi meenutavat asja sees. Ja Amorphis oli muidugi puhas kuld. Helimees läks pulti ja lükkas kolme näpuliigutusega asja nii paika, et kõik kohalikud hevimehed passisid, suu ammuli, et kas tõesti on võimalik, et nendest kõlaritest tuleb ka selline saund välja.

(Vahepeal on Atso välja printinud tuurilisti, mehed võtavad selle ette ja näpuga rida ajades võetakse kõik kontserdid läbi, et mis, kus ja kuidas.)

Atso: Minu jaoks tuuri kõige raskem osa oli algus, Soome pluss Eesti. Sest meil ei olnud Nightlinerit, sõitsime autoga, magamata, öösel Oulust Helsingisse, seal laevale ja Tallinnasse, kohe live otsa, selline 40tunnine laks.

Kuriraivo: Soomes oli, jah, tagasisõit päris raske, vahetustega pidime sõitma, et hommikuks laeva peale jõuda. Ega laeva pealgi puhata saanud, kiskus kohe karaokeks ära. Nii et Tallinna kontsert oli üks raskemaid.
Aga mis mind ehmatas, oli Euroopa suurlinnade inimtihedus. Mul võttis päris hulk aega, enne kui ma sain üle sellest inimeste hulgast. Privaatsust ju sellisel tuuril tegelikult ei ole. Privaatsus on sul selles kaks meetrit korda 50 cm sahtlis, kus sa magamas käid. Ülejäänud ajal on sul inimesed kogu aeg ümber ning kui sa siis lõpuks kuskile linna jõuad, kus ühe ruutmeetri peal on kolm inimest, kes erinevates suundades kõnnivad kuhugi kiirustades... See oli alguses ebameeldiv. Aga lõpuks harjud ära. Kui me lõunamaadesse jõudsime, olin inimsummaga juba nii harjunud, et oli täitsa ükskõik, sellevõrra nautisin rohkem. Vaatasid papagoisid tee ääres puude otsas ja mõtlesid nende sügistormide peale, mis sel ajal Eestis olid.

Markus: Mina olen väga uhke selle üle, et me saime esineda Hamburgis Markthalle’is, kuna see on nii kuulus klubi. Nägin hiljuti Rootsi bändi Covenant DVD-d, mis on selles klubis filmitud. Seal klubis oli raamat, kus olid kirjas kõik, kes on seal esinenud 1977–2007. Sellised nimed nagu AC/DC, Thin Lizzy...

Atso: The Doors, Nirvana... Kõik sellised bändid.

Markus: Ongi, kujuta ette! Mõtlesime, et äkki see bänd, see küll ei ole... Oli! Näiteks Metallica 1985 – mõtlesin, mida ta nii väikses klubis mängis!

Atso: Black Sabbath oli aastal 1979 või 1978... Kultusklubi. Backstage’id ja sisustus – kõik on seal nii, nagu aastal 1977 ehitati. Lava ees oli süvend, kus inimesed said seista, tagapool olid astmed ja trepid, kus sai ka istuda ja üleval veel üks platvorm, nii et kõigil on väga hea ülevaade sellest, mis laval toimub, ka neil, kes on saali tagumises nurgas, lava ees olijad ei varja midagi ära.

Maailma idiootseima asukohaga klubi

Markus: See oli ilgelt ilus avalöök. Järgmine oli Hollandis Leeuwardenis, see oli superkontsert! Kohutavalt ilus linn ja kohutavalt ilus klubi. Seal läks rahvas nii käest ära, et kui Hamburgis tundsin ennast nagu välismaal, siis Leeuwardenis tundsin ennast nagu kodupubliku ees.
Saksamaal Hammis oli hästi hea organiseerimisega festival. Esinesime küll päeval, aga saime ikkagi 2000 sakslast kaasa plaksutama. See oli ka esimene koht pärast Tallinna, kus ka eestlasi oli meid vaatama tulnud. Kõik läks suurepäraselt, ka autogrammisessioon.
Kölnis oli superkonrtsert. Hamm ja Hamburg jäid selles mõttes Kölnile alla, et no seal oli ikka nii rets rahvas sakslase kohta, et tagant joosti täie hooga lava ette teistele selga ja ma mõtlesin, et no seda ei anna ületada.
Aga siis me läksime Londonisse, kus ma mõtlesin, et kas ma olen Rabarockile sattunud, raisk... Londonis oli esiteks maailma kõige idiootsema asukohaga klubi, aga üks paremaid klubisid maailmas.

Atso: Maja ette ei saanud parkida nightlinerit ega autot ega mitte midagi.

Markus: Aga kuidas sa asju siis vead? Ensiferumi tüübid näitasid parkimiskontrolörile lihtsalt perset. Nad teadsid, et saavad trahvi. Kui trahvi kirjutati, siis bändimehed olid kõik akna peal, perse paljas ja trahvikviitung pandi kojamehe vahele. Politsei kutsuti kohale, et miks te liikluse kinni panete. Siis meie lavamees Janno oli bussi kongis kaasas, viis minutit laadimist, buss tegi ringi, tuli tagasi, viis minutit laadimist ja uuele ringile.

Atso: Muidu liinibussid ei saanud sõita, sest ninghtliner oli keset teed ees. See oli Londoni kesklinnas.

Kuriraivo: Üldiselt on tuuril kombeks, et kui põhibänd võtab endale soojendusbändi, kes tassib ka nende kaste. Et Ensiferumil olid omad transamehed, siis kuigi me olime soojendusbänd, oli meil ka omakorda soojendusbänd kaasas, kes oleks pidanud meie kohvreid tassima. Pahatihti nad olid alati sel ajal, kui neid tarvis oli, kusagil litutamas, nii et Jannol ei jäänud muud üle, kui “load in” kuidagi muudmoodi orgunnida. Orgunni saatis siis alati vali kisa. Enamikes kohtades olid siiski ka kohalikud abikäed varmalt aitamas.
Seda peab muidugi ütlema, et kuigi Tracedawnis on noored poisid, on nad siiski võrdlemisi tuntud ja fännibaasi neil tuuril ikka oli. Neid fännasid muidugi nooremad poisid ja tüdrukud, nii kuni 20. Meil sellist fenomeni ei olnud, meid fännasid sellised... suvalised kollid. Igasuguseid inimesi oli, väga koloriitset ja lahedat seltskonda sai kohatud.

Markus: Nottinghamis oli väike koht, aga välja müüdud, seal oli ka eestlasi kohal. See oli väga armas kontsert. Ja siis muidugi Šotimaal Glasgow...

Kuriraivo: Šotimaal on nii, et kohe, kui torupilli välja võtad, siis juba esimene rida paugutab ja teine rida vesistab silmi. Seal oleks meil edaspidigi tegemist kõvasti. Seekord oligi nagu fänniotsimise tuur. Ega meid ju ei tea seal keegi, vaatama tuldi eeskätt ikkagi Ensiferumit. Aga me oleme ju ikka üsna erinevad. Ensiferumil on kaasakiskuvad meloodiad, aga hästi lihtsad ülesehitused ja lihtsad käigud. Ma arvan, et kui me oleksime näiteks Finntrolliga tuuril käinud, oleks olnud rohkem selliseid inimesi, kes meist midagi leiavad. Aga noh, käime veel mõne bändiga oma fännibaasi laiendamas ja järgmine kord juba tullakse pelgalt meidki vaatama.

Markus: No täiesti p....s, kui hea võib üks kontsert olla! Glasgow ületas eelmised kümme kontserti pika puuga. Seal ma vahepeal palusin rahvast, et nad rahuneksid lava ees pisut maha, sest ma nägin, et mehed liiga palju trügivad naistele selga, et nad üksteist ära ei trambiks. Õhk kadus täiesti ära, ma pole elu sees sellist kontserti andnud.
Dudley oli see linn, kus ma hellalt kahetsesin, et me ei jõudnud minna vaatama kohta, kus on Black Sabbath tekkinud.

Atso: Kaks kilti sellest klubist elas Ozzy. Black Sabbathi esimeste plaatide pildid on kõik sealkandis tehtud.

Liiga väike Mona Lisa ja metroomüstika

Markus: Nad on hästi uhked selle üle. Seal on silt väljas, et kus see kõik tekkis. Ja meil ei olnud nii palju aega, et jalutaks see kaks kilti sinna. Meil vahel oli aega, siis mõned käisid 10-20 kilti päevas maha. Aga seal ei jõudnud, hellalt kahju on, oleks kas või pilti tahtnud teha selle maja ees.  Kontserdikoht oli sama suur nagu Rock Café, aga natuke räpane tundus, nii et Raivo küsis, et kas siin on koristamine keelatud või. Samas jälle inimesed olid ägedad. Vanad hevimehed tulevad, löövad patsu sulle. Hästi-hästi lahe.
Pärast seda me läksime Belgiasse. No ma olen enne Belgias esinenud kaks korda, ei olnud erilist muljet, mõtlesin, et ah, mis seal on... No täiesti perses, mis klubi! Mis klubi! Kes seal kõik esinenud pole! Ja nii välja müüdud, et meil keelataks selline asi ära, tuletõrjekontroll tuleks kohale, paneks tuled põlema ja ütleks, et nüüd on pidu läbi, et siia ei tohi müüa niipalju pileteid. Seal ei saanud liikuda.

Atso: Kui olid backstage’is, siis jäid backstage’i.

Markus: 500 inimese kohta lükatakse 1500 umbes sisse.

Atso: Tattoo The Mind festival Prantsusmaal jäi kõige täiega ära.

Markus: Pariisi ma võrdleksin Londoniga. Täiesti ajuvaba koht, kus tee on sama lai kui buss ja ilgelt ruttu tuleb laadimine teha. Klubi oli hellalt stiilne. Seest kaetud metallplaatidega, nagu mingi molekul.

Atso: See oli see, kus oli see ufolett vä?

Markus: Jaa. Umbes sama suur koht nagu Nõmme Cult.

Atso: See oli ikka suurem natuke. Kõrgem ja rõduga. Rõdul olid veel nahkdiivanid. Ma julgen väita, et see oli selline 500 inimese koht.

Markus: Aga neil oli hädasti vaja jälle 1000 sinna müüa.

Atso: Pariisis oli meil enne kontserdipäeva üks vaba päev. Mina käisin väikest Mona Lisa pildikest vaatamas. Muuseum oli suuri maale täis, aga üks väike pilt oli pandud ühte suurde halli ja seal oli enam-vähem nagu rockkontsert, kõik hüppasid ja pildistasid fotoaparaatidega seda. See pilt oli... no ma julgen väita, umbes 80 x 60 cm. (Wikipediast kontrollides selgus, et Atso oli Leaonardo da Vinci kuulsat maali isegi ülehinnanud, tegelik suurus on 77 x 53 cm. – MP) Mina vaatasin, et ahaa, selge, ja läksin edasi.
Siis kõik läksid Eiffeli torni ja jõid ennast mällu. Seal oli see pull, et õlu maksis üheksa eurot, aga soomlased leidsid baari, kus õlu oli neli eurot. Ja siis kõik istusime Eiffeli tornis kuni see kinni pandi ja selle asemel, et liftiga minna, mõtlesime, et läheks jala alla, vaataks kui kaua läheb. Ja siis tulime jala alla sealt ülevalt. 15 mintsi tulime. Lahe oli. Käsitsi tehtud on see kõik, näha oli, kuidas kõik need sada miljonit neeti on käsitsi needitud sinna. Eiffeli tornis üleval on selline asi, kus on näha täpselt mitu kilti kuhugi on. Sealt oli Eestisse mingi 1800 kilti.

Kuriraivo: Metrood sai mitmes kohas katsetatud. Kui Barcelonas oli metroo lihtne ja loogiline, siis Pariisis me ei saanud üldse aru, kuhu mis rongid lähevad. Olime linna peal ringi vaadanud ja oli vaja tagasi bussi juurde jõuda. Jala ei viitsinud minna, läksime metroosse. Keegi meid seal juhendas ka, mingi Lauri tuttav. Aga tema juhendamine piirdus sellega, et ta näitas meile, et minge siit metroosse ja aitas meil piletid aparaadist kätte saada.
Ja seal me siis olime, rongid muudkui tulid ja läksid ja me ei saanud aru, kus neil numbergi on ja kuhu nad lähevad ja kust nad tulevad. Lõpuks ei pidanud enam vastu, tuli üks rong, hüppasime sinna peale. Küsisime reisijate käest, kuhu see rong sõidab, need tegid suured silmad ja sellise näo, et nad ei oska inglise keelt, mis võis muidugi ka täiesti võimalik olla. Aga juhtus nii, et saime õige rongi peale ja läksime õiges peatuses maha ja kõik oli korras. Võib-olla nii nad liiguvadki... Hea õnne peale. Astuvad rongist maha ja oih, see ei ole see koht, katsetavad järgmise rongiga. Küll kunagi ikka kuhugi kohale jõuab.
Aga võib ka olla, et meil jäi lihtsalt mingi väga lihtne nõks läbi hammustamata, mis võis muidugi olla ka odava veini süü... Me ju saime osa ka erinevate maade veinikultuurist. Oi, veinid olid odavad! Ja head. Läksid poodi ja kobasid taskus, leidsid kaks eurot taskupõhjast. Mis ma sellega teen? Ostan kaks veini. Üks oli parem kui teine. Kehva veini otsa väga ei sattunudki. Saksamaal jõin mingit veinijooki, mis oli küll nii räme, et ei jaksanud pudelit lõpuni juua, jätsin selle bussis laua peale. Aga hommikuks oli ikka keegi selle ära joonud.

Markus: Pariisi kontsert oli eluhea kontsert. Lihtsalt minestasid sellest, et hapnik läks ära ja niivõrd hea oli.

Atso: Prantsusmaa ja Inglismaa olid mõlemad tõesti head.

Death metal ja karvane papagoi

Markus: Järgmine linn oli Lyon. Hea väike koht oli, vaatad, et suur koht, aga kui sisse lähed, siis klubi oli nagu klassiruum. Aga see müüdi ka jällegi täis. Väga hea backstage oli. Kõrval oli punaste laternate tänav. Ma olin haigeks jäänud, läksin linna peale rohtu otsima, siis vaatasin, et huvitav, mingid imelikud naised naeratavad mulle...
Bordeaux oli veel parem, kohutavalt hea publik, ilgelt soe, ilgelt ilus linn ja maailma kõige halvem korraldus, mis üldse olla saab.

Kuriraivo: Lõuna pool hakkas silma, et mida rohkem on inimestel temperamenti, seda vähem on neil loogikat. See oli ikka müstika, mis seal toimus.

Atso: Kas see oli see koht, kus see papagoiga tüüp oli?

Markus: Ja-jaa. Ühe bändi bassimehel, kes oli üleni täis tätoveeritud tagurpidi riste ja pentagramme, oli laste papagoi basskitarri otsas.

Atso: Selline suur mängupapagoi villase kootud nokaga, suurem kui basskitarr ise.

Kuriraivo: Kui sa ikka death metal bändist oled ja oma basskitarri kaela külge laheda rohelise karvase papagoi paned, siis kahandab see sinu bändi tõsiseltvõetavust ikka parasjagu, kui see ei ole just naljabänd.

Markus: See bänd tahtis meid soendada, aga õnneks ei saanud.

Atso: Neil oli korraldajaga kokkulepe, et nad saavad esineda, kui nad meile süüa teevad.

Kuriraivo: Me vaatasime kogu seda tsirkust pealt ja ei saanud üldse aru, mis toimub. Mingid tegelased lava taga askeldavad pillidega, aga seal oli niigi kitsas. Et misasja nad siin teevad? Okei, no las nad siis olla, kui nad juba sattusid siia oma pillidega. Siis nad panid oma asjad üles ja peaaegu kohe korjasid oma pillid täpselt sama targalt ära, ilma et sealt ühtegi korraliku nooti oleks tulnud. Üks kole trummisoolo tuli, aga see oli ka kõik. Me siis spekuleerisime, et nad mõtlesid, et davai, teeme ühe kõva live, aga siis selgus, et trummar ei oska üldse trummi mängida ja siis nad ikka loobusid ja korjasid oma asjad maha ja lõpuks nende naised jõid veel meie õlled ära. Väga loogikavaba käitumine.  
Aga selgus, et nad said aru, et nad ei jõua teha korraga soundchecki ja meile süüa. Hakkasid siis suure hurraaga liha grillima. Aga kohe selgus, et kõik lõunamaalased ei oskagi süüa teha, vaid kärsatavad hoopis liha ära. Selle peale Ensiferumi bussijuht ajas nad kõik sealt minema ja hakkas ise grillima, sest tema oli kunagi kokk olnud. Taimetoitlane muuseas, aga tegi nii hea liha, et viis keele alla.
Õhtu lõpetuseke tuli üks süsimusta nahatooniga kanepilõhnaline härra uurima, et kust maalt me pärit oleme. Kui vastasin, et Estooniast, siis muutusid ta küülikupunased silmad õite nukraks ja ta teatas kurvalt, et no hablo Espanjol ning haihtus ööpimedusse.

Atso: Prantsusmaal ja Itaalias inglise keelega mitte midagi teha ei ole, mitte keegi seal inglise keelt ei oska. Pariisis oli okei, aga nii kui kuhugi provintsi lähed, nii ei midagi.

Kuriraivo: Nii et eesti keeles laulmine pole Euroopas mingiks takistuseks, sest inglise keelt nad ei mõista seal ikka mitte üks mõhk. Põhja-Saksamaal mõistetakse, aga lõuna pool ja väiksemates kohtades – kedagi ei koti.
Prantsusmaal otsisin kaks tundi ühes linnas toidupoodi. Hakkasin inimeste käest küsima, et kus siin võiks toidupood olla ja nad ei saanud mitte midagi aru. Käte ja jalgadega, isegi proovisin vahepeal soome ja vene keeles, see ka ei aidanud. Lõpuks pärast kahte tundi ja ma ei tea mitut kilomeetrit vantsimist, kui ma lõpuks oma otsinguga samasse kohta tagasi jõudsin, kust ma alustasin, siis sealtsamast teise nurga tagant ma ta leidsingi. Nii et keelebarjäär eesti ja prantsuse keele vahel on sama suur kui inglise ja prantsuse keele vahel. Mis vahet siis, mis keeles me neile seal laulame, üks eksootika kõik. Muidugi inglise keele kõla on neile kindlasti tuttavlikum, aga aru ei saa nad sellest mõhkugi.
Hispaanias oli natukene selliseid ärksamaid inimesi, kes ikka purssisid inglise keelt, aga ega seal ka tegelikult vahet ei ole. Nii et võib loota, et meil Euroopas seda turgu ikka on, mitte ainult Eesti ja Soome, mis tundub nagu sugulasmaa, vaid Euroopas on tiirutamist veel küll ja küll. Ja et järgmine plaat tuleb meil sigahea, siis järgmine kord tuurile minnes juba teatakse meid rohkem.

Markus: Siis läksimegi Hispaaniasse, kus kõik kontserdid olid vinged ja kõik naised superilusad.

Kuriraivo: Hispaania on võrratu maa. Ma ei imesta, et eestlased nii väga sinna kipuvad. Selline mõnus, kuidagi jube hästi tundsin ennast seal, nii kontserdil kui ka linnas ringi jalutades. Inimesed olid ilusad, naised kaasa arvatud. Ja vein oli odav. Ja ilm oli soe. Ja kontserdid olid head, kuigi orgunnipool oli muidugi selline, nagu ta oli.

Atso: Hispaaniast ma võin veel seda rääkida, et Barcelonas ma läksin vinüüle otsima linna peale ja eksisin ära, läksin meie klubist kogemata mööda ja sattusin tee äärde, kus litsid ennast pakuvad. Seal oli neid ikka hordidena. No ja siis ma pidin neist mööda minema, algul ma ei saanud aru, kus ma olen, püüdsin viisakalt vastu naeratada. Mõni pani jala lausa tee peale ette, ise näris nätsu sellise näoga, et no tule ja pane mind... Pärast sain teada, et viis kümpi on täislaks ja kaks kümpi on hamba peale. Ja hommikuti kella kuue ajal, kui tööd väga ei ole, siis on kümnekas ja võid ka viie euriga saada. Ja öösel oli see teeäär rekkasid täis.

Itaallased on ikka hullud, raisk!

Markus: Hispaanias oli rahvas nii kuum, et ma mõtlesin, et no Hispaaniat küll keegi üle ei löö. Meil olid autogrammisessioonid pool tundi kuni tund. Ja siis me läksime Itaaliasse Bolognasse, kus me alles nägime, kui kuumaks võib rahvas minna.

Kuriraivo: Väga ilus oli sinna sõita muidugi mööda Vahemere äärt. See oli üks bussisõit, mida me ka mäletame, sest see toimus sel ajal, kui me ärkvel olime. See oli ikka hingemattev – vasakul on selline mägi, et tippu ei näe ja paremal on selline kuristik, mis on ka mitusada meetrit allapoole ja seal vahutab siis lõpuks Vahemeri, see oli ikka kohe täitsa p...s kui ilus. Vaatasid ikka, suu ammuli, ühest bussiaknast ja siis, suu ammuli, teisest bussiaknast. Lõpuks, kui mitu tundi olid seda ilu vaadanud, siis vaatasid juba kerge tülpimusega. Aga siis mõtlesid, et no kus ma olen varem selliseid mägesid ja nii lahedaid asju näinud? Ei ole mitte kusagil midagi sellist näinud. Okei, naudin veel.

Atso: Aga itaallased on ikka hullud, raisk.

Markus: Vot seal oli tõesti nii, et enda muusikat ka laval ei kuulnud, sest nii kõvasti hakati kaasa laulma. Ma ei rääkinud lugude vahel ka midagi, sest ma lihtsalt ei saanud midagi rääkida.
Kogu aeg käis mingi ringtants, nii et ma juba mõtlesin, et issand jumal, ärge visake nüüd teda, ärge visake, ta lendab peaga vastu lava! Ja – ta lendabki peaga vastu lava! Ja tüüp on jumala õnnelik ja läheb järgmisele ringile.

Atso: Seal ma rääkisin väga pikalt kohalike tüüpiga, tuletasin vanu aegu meelde, sellist bändi nagu Bulldozer ja kõik olid kohe sillas, vennastusime hoobilt. Kõik, terve Itaalia noorsugu vihkab Berlusconit ja kõik vihkavad kogu oma valitsust, sest valitsus on rockkontsertide vastu.

Markus: Rammstein näiteks ei tohi kunagi minna Itaaliasse esinema.

Atso: Siis ma rääkisin, et ma tean, et meie president kuulab Motörheadi ja Alice In Chainsi ja ta on meie kontserdil ka käinud. Siis nad küsisid, et kuule, kas mingit moodi ei oleks võimalik, et me saaksime selle teie presidendi nagu osta endale siia maale, äkki oleks kuidagi võimalik seda teha.

Markus: Ja naised... Ühes loos tuli sellepärast hull kala, et naised tahtsid Laurit ära varastada lava pealt. Hakkasid tirima ja ma tõmbasin ta tagasi. Hullumaja. Me ei teadnud, et itaalia naistel käed NII pikad on. Mind ka tiriti. Laulan ja äkki oli vasak jalg õhus – hirmus suurte rindadega jumala kiimane itaalia naine röögib mulle otse näkku ja tirib mind lavalt alla. See oli tuuri kõige suurem hullumaja. Kõik mõtlevad, et see on kindlasti lahe. Ei ole! Kui sa oled laval ja annad endast kõik, esitad muusikat – osad inimesed ju kuulavad –, siis ikka hellalt ebaviisakas on mu meelest muusikut lavalt ära varastada. Mängin kitarri, laulan, silmad kinni ja järsku lihtsalt tiritakse lavalt maha. Ei ole üldse naljakas.

Atso: Kontserdikoht oli ka kummaline. Sõitsid linnast välja kümme kilti, kilomeetri kohta üks maja, ja keerasid kuhugi metsa sisse. Ning seal metsas oli selline suur, kilomeeter korda kilomeeter suur ala, raudaiaga piiratud. Ja klubi oli keset seda suurt platsi. Eraldi suletud tsoonis olev kontserdipaik. Sellepärast me ei saanud kuhugi minna ka, nii et meie jalg puudutas Itaalias ainult seda pinda, mis jäi selle aia sisse. Rahvast oli aga räigelt. Seal on ilmselt nii, nagu meil oli aastal 1985, et kui mingi kontsert toimus, näiteks Singer Vingeri kontsert, siis seda ei pidanudki reklaamima kuskil, sest info levis nagu kulutuli ja pooled inimesed jäid ukse taha.

Markus: Lähme hullumajast edasi. München oli Saksamaa kontsertidest kõige parem. See on müstika, et seni – ja eriti itaallastega võrreldes – tundusid sakslased nagu jäämäed. Aga München – jõhkralt suur klubi, jõhkralt mõnus, kõik asjad toimisid nagu ikka Saksamaal ja live oli nii mõnus, et pärast vist tund aega oli autogrammisessioon.
Viini kontsert Austrias oli väga võimas. Väga soe vastuvõtt, väga suur klubi, väga palju rahvast, väga hea teenindus. Nightlinerid sõidavad klubisse sisse, liftiga otse üles oma backstage’i, igal bändil oli oma backstage, väga mugav, bändi peale kaks WC-d ja dušši, sellist luksust mujal ei olnud.

Atso: Seda ma võin teistele bändidele ka öelda, et kõik see, mis toimib ilusti siin Eestis, Soomes, Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Šveitsis ja Austrias, seda ei ole siis, kui sa lähed sinna allapoole, Hispaaniasse, Itaaliasse. Meil oligi nagu kaks maailma. Kõik Hispaania kontserdid ja Itaalia – see on nagu öö ja päev võrreldes sellega, kui tagasi Austriasse jõudsime. Siis me tulime nagu kaasaega tagasi. Oh, internet on jälle meiega! Duširuumid on plaaditud! Soe vesi on backstage’is! Aga need backstage’ide tingimused on ikka täiesti ükskõik, kui hakata võrdlema sellega, mis publik Hispaanias ja Itaalias on...

Armas Ida-Saksamaa

Markus: Pärast Viini läksime hellalt armsasse kohta Ida-Saksamaale Jenasse.

Atso: Seal pidi käima siiamaani selline asi, et need kes Ida-Saksas elavad ja need, kes vanasti elasid teisel pool müüri, nende vahel on tänini sellised naljad, et noh, kas teil juba banaane seal müüakse. Neil omavahel on ikka klassivahe.

Markus: Ning kui seni tundus, et Saksamaal kõik toimib, siis Jena oli see koht, kus ma võin käe südamele panna ja öelda: ei toimi mitte miski. Tehnika jaoks kohta ei olnud, ei olnud läbi mõeldud, kuidas bändid lavale ära mahuvad, kõik seisavad juhmi näoga, nagu see oleks esimene kontsert, mis nad korraldavad. Aga rahvas – sakslastest kõige parem üldse. Kõik laulsid “Merehunti” kaasa. Sellist asja sakslase puhul ma polnud enne täheldanud. “Tahate laulda eesti keeles?” – “Jaaaa!” No aga palun!

Atso: See oli see koht, kus ma pidin roomama läbi helipuldi, sest rahvast oli nii paksult, et ei mahtunud läbi. Muidu väga rahulikul lavamehel Jannol läksid seal esimest korda närvid läbi. Kõiki asju, mida oleks bändil vaja, ei olnud. Seal ei olnudki sellist kohta, kuhu oleks bänd saanud oma asjad panna. Me ei uskunud seda, me kontrollisime ise üle, me oleks omavoliliselt lihtsalt võtnud ükskõik mis ruumi, kas või direktori kabineti, aga seda ruumi ei olnudki seal. Backstage oli kuskil teisel korrusel ja öeldi, et ei tea, kuhu te oma pillid panete. Ja tuletõrjetee peab vaba olema. Aga just selle tuletõrjujate tee me lõpuks lükkasimegi oma kolaga kinni.

Markus: Siis me läksime sinna festivalile, kus me Amorphisega kokku saime, Lichtenfelsi.

Atso: Seal läks räigeks joomaks.

Markus: Seal läks tõesti. Järgmine päev oli vaba päev, seal me kõik murdusime, ei ole üldse uhked oma tegude üle. Aga jällegi – väga soe rahvas. Ja väga odav Jack Daniels oli.

Atso: Kas see oli see koht, kus Jim Beam maksis 11 eurot pudel?

Markus: Kümme!

Atso: Kümme...

Markus: Üheksa! Jim Beam maksis üheksa eurot liiter!

Atso: Neid tühje pudeleid tuli pärast igalt poolt välja. Mingi kastijagu sai neid vist kokku ostetud.

Markus: Öösel pleisile sisse ei saanud ja kõige lähem WC oli bensiinijaamas, poolteist kilti. Mis sa sinna ikka tühja jalutad, eks sa siis võta juba midagi kaasa ka! Niimoodi tulid sinna need pitsad ja viskid sinna, nii et bussijuht hoidis kahe käega peast kinni.

Atso: Seal me olime tegelikult juba varem esinenud, kevadel ühel teisel festivalil. Seal meid juba teati, helimehed tundsid ära, et oo, tšau, me teame teid küll.

Markus: Kõva pidu oli ära, siis läksime Aschaffenburgi. Publik oli sama hea nagu Jenas, aga seal ma tundsin, et olen endale liiga teinud, Aschaffenburgis mu hääl murdus ja ma kõrgeid asju enam ära ei laulnud. Tekkis hirm. Õnneks hääl päris ära ei läinud. Aga see oli paanikakoht.

Atso: See võis sellest ka olla, et meil eelmine päev oli vaba päev ja hääl puhkas ennast liiga välja. Ma ütlen ausalt välja, et tuuril need vabad päevad imevad, tegelikult võiks iga päev live olla.

Markus: Aga live polnud üldse halb, väga võimas oli. Siis läksime Losheimi, kus me esinesime rongimuuseumis. Sinna oli hästi palju eestlasi meid vaatama tulnud. Rongijaam on klubiks tehtud, kõrval vanad mehed restaureerivad vanu ronge.
Kõik kohad olid vanu ronge täis, eelmise sajandi algusest kuni teise maailmasõja aegseteni. Väga soe ja armas koht oli. Rahvas oli küll pisut külmem kui eelmises kohas, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada, sest ees oli Metsatöllu tuuri kõige parem kontsert ja see oli Šveitsis Prattelnis. Müstika! See klubi oli tohutu suur.

Atso: See oligi see koht, kus oli seina peal detsibellimõõtja.

Markus: Sinna tuli 1500 inimest ja sinna tuli ka Paiste taldrikute tootja poeg koos Eesti poolse esindajaga, nii et seal me pidime andma endast kõik.
Sain rahva nii kätte, et tekkis järjekordselt Rabarocki-tunne. Sellepärast ma peangi Šveitsi kõige paremaks kontserdiks, et kui Itaalia oli hullumaja, siis hullumaja iga kord polegi kõige parem. Aga Šveitsis oli heas mõttes hullumaja, sest inimesed ikka kuulasid ka.
Siis läksime jälle Saksamaale, Karlsruhesse, kus oli Substage – metroosse oli ehitatud klubi, maa alla. Ja vahepeal lasti kõlaritest rongi häält. 1000 inimest tuli kohale.

Atso: See oli välja müüdud ka. Vahepeal tuli mingi mees ja ütles meile sosinal: ma müüsin salaja veel mõned piletid juurde. Siis ma vaatasin saali, et siia ei mahu ju 1000 inimest! Aga mahtus.

Markus: Ja kuna see oli metroos, siis kui ma olin laval, ei saanud ma käsi pea kohale tõsta, sest lagi oli nii madal.

Atso: Ensiferumi laulja on kaks meetrit pikk, tal oli laest mingi paarkümmend senti puudu ainult. Ta ei julgenud ühtegi korda hüpata, et lööb pea vastu lage lõhki.

Pikk hüvastijätt

Markus: Siis läksime Madalmaadesse tagasi, Amersfoorti, kus käis ka ETV meid filmimas. See oli Hollandi kõige parem kontsert ja De Kelder kõige parem klubi. Seal oli teenindus juba selline, et backstage’is oli spetsiaalne mees, kes sinu tagant koristas ja täitis sinu soove.

Atso: Käis iga natukese aja tagant küsimas, et mida teil vaja on. Siis me mõtlesime lambist välja soove, mida meil vaja on.

Markus: No tooge kohvi siis.

Atso: Või tooge viis õlut näiteks.

Markus: Isegi siis, kui tegelikult ei tahtnud. Ta oleks muidu ülemuste silmis halba nimekirja sattunud.

Atso: See oli tema esimene tööpäev. Ütles, et tahab sel alal ennast täiendada. Ja see oli näha, kui tõsiselt ta seda võttis.

Markus: Me ütlesime tema ülemusele ka pärast, et see mees on nii väärt mees, et kui sa selle mehe lahti lased, siis sa võid oma klubi ka kinni panna. Nii et see oli väga mõnus klubi ja väga mõnus kontsert.
Viimane kontsert oli jälle Saksamaal, Osnabrückis, kus oli väga kihvt klubi, Egiptuse stiilis. See oli tuurile väga ilus lõpp.

Atso: Kui sa kodukal näed mingeid alasti meestega pilte, siis seal me tegime selle ka ära. Viimasel kontserdil ikka bändid keeravad üksteisele käkki. Meie ja Tracedawni poisid jooksid Ensiferumi ajal paljalt lavale, mõtlesime, et ehmatame nad ära. Aga rääkisin pärast Ensiferumi lauljaga ja ta ütles, et talle on veel hullemat asja tehtud. Nad esinevad šoti seelikutega ja talle on pandud mängimise ajal seeliku vahelt aluspükstesse kolm suurt jääkuubikut. Pärast on video pealt ka näha, et tal oli niivõrd sitt olla, välja ka ei saanud ka raputada ning kidrariff ka kordagi ei kõikunud selle kõige juures. Tüübid on profid, nad ei lase ennast esinemise ajal millestki segada.
Siis oli veel ilgelt jõhker afterparty. Buss ootas töötava mootoriga tund ja kümme minutit, leppisime kokku, et väljasõit on kell kolm hommikul, lennuk läks Hamburgist kell kaks. Bussijuht andis aegajalt gaasi, aga see ei huvitanud kedagi, kõik kallistasid ja jätsid hüvasti.

Markus: See kontsert oli ka väljamüüdud. Kaks tühjemat, sellist 300 inimesega kontserti oligi, ülejäänud olid kõik täis. Kõik toimis suurepäraselt, autogrammisessioonid ka. Madridis oli poolteist tundi, teed inimestega pilte ka. Aga sa ei saa pahandada ka nendega, et oled väsinud või midagi, sest nad esimest korda kuulsid seda keelt ja tundsid huvi. Siis mina ja Lauri saime ikka päris palju seletada. Esimene küsimus oli muidugi, et mis asi see Eesti on.

Atso: Autogrammisessioonid on Euroopas hästi korraldatud – suured lauad, nende peal on sildid, mis kell mingi bänd seal istub, need kellaajad on plakatite ja flaierite peal ka kirjas. Igale bändile tavaliselt pool tundi ja kui läheb natuke üle, siis pole ka hullu. Inimesed tahavad bändiga kohtuda, paar sõna juttu ajada, koos pilti teha. Ning meie plaate jäi ka väga palju Euroopasse. Ütleme, et umbes nagu kolme-nelja kuu müük Eestis kokku.

Markus: Aga me olemegi õnnelikud, et huvi tuntakse meie muusika vastu.

Kuriraivo: Ikka heameelt teeb, kui pärast kontserti inimene tuleb ja ostab sinu plaadi – järelikult ju ikkagi pidi midagi kahe kõrva vahele jääma. Ja kui ta kodus kaine peaga kuulab seda plaati ja kurvastab oma raha tuuldeloopimise pärast, siis on juba hilja.

Atso: MySpace’i lehte külastatakse palju rohkem pärast tuuri, kodulehe kaudu on hakatud tellima välismaalt asju, just neist samadest linnadest, kus me esinesime. Üks prantslane hakkab tegema meile MySpace’i peegellehekülge prantsuse keeles, ise pakkus.

Markus: Huvi on müstiliselt kasvanud jah.

Atso: Nii et mina soovitaks igale bändile – kui teistmoodi ei ole võimalik minna, võtke pangalaen ja minge tuurile. Meie majandasime kokkuvõttes tuuri kõik oma rahadega ära – üle ei jäänud, aga puudu ka ei tulnud.  Risk oli suur, aga läks õnneks. Tuur algas sellest, et meile tuli nightlineri arve – 14 200 eurot. Me tegime sellise näo, et jah, väga tore ja läksime bussi peale ning me ei teadnud, kas me saame selle raha kokku või ei.

Markus: Vaba raha kellelgi ei olnud.

Atso: Minul oli 12 eurot.

Markus: Naine tegi veel võileivad tee peale kaasa esimeseks päevaks, sest polnud raha süüa osta.

Atso: Niipalju, kui meil bändi arvel oli, kandsime ära, ning osad arved olid veel tulemata. Ütlesime, et küll me tuuri jooksul saame ja õiendame need asjad ära.
Risk oli suur. Aga kui nii neid asju ei tee, siis ei saagi kuhugi minna. Ja kellegi peale loota peale iseenda ei saa. Ja hea on ka see, et me ei ole kellelegi võlgu mingit teenet ega midagi, saime ise hakkama, käisime tuuril ära ja tegime Eestile 300 000 krooni Metsatöllu raha eest reklaami.

Kuriraivo: Helimees Keijo ja lavamees Janno said ilgelt kiita tuurimanagerilt. Nad olid ikka tublid mehed, müts maha nende ees. Tuurimanager oli nendega väga rahul ja meie olime ka väga õnnelikud, aga meie eestlaslikult ei näidanud oma heameelt välja ja väga neid ei kiitnud, kui, siis vaid lõõpides. Kõik bändide kolavahetused toimisid, vahel küll suure kisa ja kiljumisega, aga lõppkokkuvõttes kõik sujus. Tuli ikkagi arvestada sellega, et me oleme soojendusbänd ja see aeg, mis meile antakse, ongi see meie aeg ja kogu lugu. Aga jah, Janno ja Keijo said väga hästi hakkama ja said kiita, korduvalt, vahel ka pika pai Jack Danielsi kujul.

Markus: Eurooplaste muusikalistest maitse-eelistustest võiks ka rääkida. Näiteks sakslaste kohta mina võin öelda, et nemad on ikka natuke maitselagedad. Festivalidel ka kuulsamad bändid panid kõik sirgelt neljale. Neli neljandikku taktimõõdus ja kõik rahvas oli kaasas. Me võtsime mõne keerulisema loo, “Alleaa” näiteks. Nii kui tuli mõni keerulisem käik, oli publik kohe segaduses, et mis mõttes, ma ei saagi loopida rusikat lae poole kogu aeg vä?

Atso: Saksamaa on täiesti üks publik, Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Šveits, Austria – see on nagu hoopis teine publik.
Saksamaal anna sirgelt minna Motörheadi stiilis, basstrummi paned käima ja läheb ühes rütmis kuni lõpuni ja siis ongi hea. Aga kui sa teed sinna natuke proget vahele, siis vaadatakse kohe, et kuidas me ei saa siis nüüd kogu aeg kätega kaasa vehkida.
Aga täpselt vastupidine olukord on muudes maades. Kui sul on mingid huvitavad kompositsioonid lugudes, siis see on see, mis tekitab huvi ja kohe näed, kuidas tuleb sära inimeste silmadesse.
Aga me olime kavalad, meil oligi kaks setlisti. Homme oleme Saksamaal, selge, väga hea – setlist number kaks. Ja toimis igal pool. Saime oma vitsad esimesel Saksa kontserdil kätte ja edasi olime juba targemad. Live oli superluks küll, aga me saime kohe aru, et proge – keeruline – ei!

Kõige rängem oli igatsus lapse järele

Markus: Oligi nii, et davai, Lauri ja Raivo, pange kirja meie kõige maitselagedamad lood. Selle järgi tuli Saksamaa list. Teisele lehele kirjutage kõik lood, kus tunnete, et ah, ma ei mängi seda ära, kõik raskemad lood. See list läks kõigile teistele riikidele.

Atso: Eranditult toimis igal pool Metsaviha II.

Markus: Ja absoluutselt ei toiminud kuskil kaks lugu, “Iivakivi” ja “Lahinguväljal näeme”. Ja ei tea, miks. Ma õppisin isegi igas keeles ära, kuidas on “Lahinguväljal näeme, raisk!”, aga kedagi ei huvitanud.

Atso: Aga toimis jällegi lugu, mis Eestis üldse ei toimi – “Va lendva”. Aga me tegime teda tegelikult poole kiiremini, kui ta on meil plaadi peal. Minek oli nii hea, vaata, me olime nii palju proovi teinud. Põhimõtteliselt me ju tegime 30 päeva järjest proovi. Julgen soovitada bändidele: kui oled kümme päeva järjest mänginud ühte lugu, siis jumala hästi tuleb välja. Kui proove teed, on parem laval mängida.

Kuriraivo: Tõsine kultuurišokk oli tuurilt tagasi siia argipäeva ja masukallistusse tulla. Tuuril oli hea – külmkapp oli täis ja süüa ikka sai, aeg-ajalt nägid ka kultuuriväärtusi. Minul õnnestus ikka päris palju turisti mängida. Hommikul ärkasid üles, tegid silmad lahti, ringutasid, olid juba uues linnas. Kui hästi läks, oli kontserdipleiss juba lahti, läksid sinna, haarasid paar võileiba ja kohvi. Uurisid bussijuhi käest, et kus me oleme ja kuhupoole linn jääb. Siis läksid linna peale ülbitsema.
Ülbitsesid seal kuni kella viieni, siis tulid tagasi, tegid soundcheki, siis ringutasid, sõid õhtust. Siis lasid õhtusöögil natuke alla minna, läksid lava peale, tegid natuke rokenrolli, tulid maha, jõid mõned õlled. Mõned. Ja noh, veel natuke. Ja siis bussi magama. Ja siis hommikul ärkasid üles võõras linnas, ringutasid, läksid võtsid kohvi. Kui hästi läks, oli kontserdipaik juba avatud...
Tegelikult oli muidugi koduigatsus ka, kuskil poole tuuri peal tuli ikka ahastus peale, et veel kaks nädalat eemal olla. Igatsus lapse järgi oli see, mis pani hästi kohe proovile, tegi pahatihti meele nukraks. See on see, mis kõige rohkem koju kisub. Vaatasid pilti ja siis võttis ikka silmanurka väikse pisara... Aga siis tõmbasid pisara tagasi, neelatasid ja olid ... mees.
Tuurilt koju jõudsin, siis laps ei tundnud mind esimese hooga ära, vanust ikka nii vähe veel. Võttis mitu nädalat, kuni ta enam ei ärganud hommikuti suure nutuga, et mis kuradi koll see siin ringi tuiab. Natuke ikka nukker ka, sest ma ootasin ikka kallistust või midagi, kui koju tulin.
Aga noh, rockmuusiku ametiga käib see kaasas, et oled tihti kodust ära ja rokenrollid õhtuti. Ning et uus plaat on tulemas ja sellega seoses on säde jälle lõõmama löönud, siis tuleb ilmselt varsti jälle minna...

www.metsatoll.ee

www.myspace.com/metsatoll

MARI PETERSON

Tagasi