Mis on teie jaoks  muusika? Või – mis on teie jaoks suur muusika?
Toomas Lunge (edaspidi T.L.): Oluline on see muusika, mida me ise mängime.
Jaan Elgula (edaspidi J.L.): Küsimus pole selles, mis muusika sulle meeldib, vaid meie puhul peab vist niimoodi ütlema, et kas tahad sa või ei taha, see tundub klišeena, aga muusika ongi elulaad. Mis me siin ikka keerutame. Iseenesest ta ju ongi meie elu. Sest kui ma kirjutan oma ameti lahtrisse, kes ma olen, et muusik. Töötan ma ka muusikuna ja kui keegi arvab heaks minuga rääkida, siis ta räägib muusikast.
Tiit Kikas (edaspidi T.K.): Eile käisin Ugalas. Seal etenduses öeldi muusika kohta kuldsed sõnad: muusika on nagu mobiililevi, kogu aeg  meie peade kohal olemas, seda pead oskama kuulata.
J.E.: Pärt on öelnud, et tema pole helilooja. Et tema vaid oskab seda ümbritsevast välja noppida. Musikaalsust on mõnel rohkem, mõnel vähem. Aga ühtegi korralikku ametit meil ei olegi. Olemegi muusikud. Ja ma toidan oma lapsi ja peret sellega, et ma kas teen seda muusikat lava peal või raadioeetris pakun inimestele kuulata. Ma olen ka muusikatoimetaja.

Millal sa hakkasid mõtlema endast kui muusikust?
J.E.: Ma arvan, et keskkooli lõpus või kuskil seal. Või jah, ikka koolis. Koolis mängisin ka ja laulsin igal pool kus võimalik kitarriga ja ilma. Aga et ta nagu ametiks saab, see selgus siis, kui ma kaks korda žurnalistikasse astusin, aga ma olin nii kuradi ülbe, et... enne sõjaväge astusin sisse ja pärast sõjaväge astusin ka sisse ja sain kah, aga mõtlesin, mis kuradi žurnalistika, ma olen ikka pillimees, ega läinud lihtsalt. Mõtlesin, et pill on mõnus, naised-möllud. Siis ta nagu saigi ja ega oskagi mingit muud ametit nagu teha.

Milline on Justamendi muusika?
T.L.: Kõige lihtsam valem on see, et erinevatel aegadel on selle bändi muusika olnud seda nägu, kes selles ansamblis parajasti mänginud on. See on kõige ausam ja otsesem liigitus. Mingi aeg läks see väga otseselt kitarristide nägu. Oli Andy aeg. Siis läks tema ära, tuli Rosenfeld, kes tõi kaasa Gibsoni kitarri laadse asja. Siis läks tema ära, tuli Vassiljev. Temaga tuli see kõlapilt, mis kestab tänaseni ja sealt algas ka oma lugude aeg. Mõistus saabus koju, et ka kõik teised maailma bändid mängvad “Take Me Home, Country Roadsi”. Aga ega keegi ole ju sündides tark ja ükski bänd pole sündides valmis. Nüüd mulle meeldib see, et juba viimased kuus või rohkem aastat on meil kaks viiulit, mis on erakordsemaid asju üldse maailmas. Esiteks ei leidu kahte koos hingavat virtuoosi, keda saaks lavale kõrvuti panna. See on hullem kui rock’n’roll. Siin on ka see iva, et seda bändi ei tahaks teha nii, et kift poleks. Vahel tundub, et on raske, mängud on hilja õhtul, aga kui esimene lugu on tehtud, siis...
J.E.: Näod on naerul ja..

Tilulilu varjab sügavust.. Tiit, millal sina tulid bändi?
T.K.:  2000. aastal. Kui teil 25 täis sai. Mäletan, et kihutasin tohutult, Pärnus oli vist keika. Kihutasin lausa nii, et piinlik oli. Aga kui kohale jõudsin, siis selgus, et keika oli tund aega edasi lükatud ja mulle ei teatatud.
T.L.: Siis ta tuli ja jäi.
J.E.: Novot! Vennike oli rinnalaps, kui meie alustasime. Imik! Aga ta on vanameeste sekka hästi  sulandunud, et pole mingit eavahet.
T.K.: Te olete lihtsalt nooruslikud.
J.E.: Ja sina oled vana! Ja meil on nii kuradi hea bassimees (Alari Piispe, A.J).
T.L.: Endal on keeruline muusikat defineerida. Ühest küljest võib võtta mängijate järgi. Teisest küljest, kas see eraldi võttes peaks olema meie kõigi lemmikmuusika? Pigem on see siiski koostöö viili. Ma ei räägi, et see kellelegi ei meeldi, aga see kukub meil kõige paremini välja. Me suudame mängides paisata välja sellise energia, mida lindistuses pole iialgi. Meie muusikas on väga palju sellist, mida on väga keeruline salvestada. On stuudiosalvestusi, millega me isegi oleme rahul, aga Justament on siiski rohkem elus asi. Aga teine asi on see, et oleme üritanud laulda väga häid tekste. Meil on olnud väga head tekstimeistrid ja luuletajad. Sealt hakkab see pihta.
J.E.: On jah. Ma kuulasin seda plaati, mis meil nüüd välja tuleb. Kuulad ja Anzori tekst, Villu Kangur, Henno Käo. Ott Arderit ja. Et noh hästi kihvt. Tätte. Sellised korüfeed kohe. Ei ole kerged vennad.
T.L.: Mulle meeldiks mõelda, et kaubamärgil nimega Justament võiks olla isegi teataval määral selline rahvalik hõng, mis ei pruugi viidata ei tea mis sügavale sisule, peaasi et tore on. Aga kui keegi viitsib süveneda, siis öeldakse olulisi asju. Et pole päris tilulilu, kuigi väga lõbusas vormis. Inimestele ei pea ju midagi väga traagilist pähe määrima.

Millest te laulate? Kas on midagi, millest te üldse ei laula?
T.L.: Kummalisel kombel tuleb see aeg-ajalt teemaks, et kas teil mõnda armastuslugu polegi. Ja polegi, vähemalt mitte sõna otseses mõttes. Peaks olema igasuguse bändimuusika alus, et räägiks korraks ka sellest. Aga meil ei ole. Vimkasid meil on, aga mitte sügavaid tundeid tõesti ei ole. Päris huvitav on ka see, et me pole kunagi Villu Kangurile teemat ette kirjutanud. Üks tekst oli, aga seegi polnud meie ettekirjutus, vaid Vello Toomets ütles, et ta tahab, et lugu räägiks sellest, kuidas soomlased ei saa mitte kunagi oma Karjalat tagasi, sest nad on sellised.. See oli ainuke tellimus, aga keegi pole Villule kunagi öelnud, et tehku meile selliseid sotsiaalse sõnumiga lugusid. Kusjuures ta on paljudele tekste teinud.

Aga kellele te laulate? Mitte vanuseliselt, aga...?
T.L.: Vanus pole üldse tähtis.

On see olnud tähtis?
T.L.: Ei ole nii mõelnud. Mingitel aegadel, aastatel 1985–1986. Kuni kroonini. Rahvakogunemistel oli Justament koguperebänd. Eks me ise seda ka kultiveerisime lasteetendustega. Ja pärast seda see kuvand muutus. Tänasel päeval arvan ma, et ealist vahet pole. Leidub rõõmustavalt palju ka täitsa noori inimesi, kes meie lugusid teavad.
J.E.: Ma vaatasin, et täna oli terve kamp noori inimesi. Ja kõik sõnad olid peas...
T.L.: ma tahaksin loota, uskuda, et meie lugu võiks pärale jõuda inimesele, kes vähegi millestki hoolib. Et miski on talle tähtis. Et see, kellel on kõgiest ükskõik, sellel on nagunii ükskõik.
J.E.: Ma lähen nüüd ära!
Ning Jaan Elgula lahkub.
T.K.: Asi võiks olla selles, et see läheb korda kellelegi, kes jaksab millegi pärast muretseda või mõelda, et miski talle meeldib ja miski mitte.
T.L.: Ma alati imestan seda, et ükskõik kui palju ise ei tahaks, aga kui on telesaade ja tahaks sinna valida mingid lood, siis saate toimetaja jaoks on bändi nägu vaat’ selline. See on rõõmsameelne, jaatav. Ja kurat temaga. Mõnel asjal võibki olla positiivne märk küljes. Las ta siis olla. Kuigi keegi ei saa seda kunagi täielikult olla. Aga kui arvatakse, et oleme üdini positiivsed, siis las ta olla nii.

Kas ühe stiili hoidmine aitab teid või on teatav paratamatus, et see on teie maitse?
T.L.: Me oleme ikka vahepeal pendeldanud. Vahepeal mängis Justament mitu aastat lausa biitmusa. Millegi pärast oli sellest kantrikleepsust nii kõrini. Tegime kõik asjad lõpuks biidiks ümber. Tundus, et tore on. Aga lõpuks oled see, kes oled. Ma ei oska meid üldse kuhugi liigitada, sest need liigitused on nagunii sassis. Päris kantri see kindlasti pole. Folk ka mitte, biit ka mitte. See on mingite etnosugemetega Eesti asi. Rokk ta ka pole, kuigi on palju rokielemente. Enamus temposid või kuidas trumm tuksub on täiesti tavaline biit-musa. Aga meie paneme sinna peale hoopis viiulid ja lõõtsa. Kantris mängitakse teistmoodi. Kuigi vahel lubame endale ka täiesti puhast ja ehtsat kantrit.

Kas teil on vahepeal olnud ka selliseid hetki, kus ei jaksa koos mängida?
T.L: Kuidas kellelgi. Minul endal on olnud, aga see jääb sinna aega, kui pigem oli neid bände väga palju ja kogu olukord oli selline, et ei teadnud, kuhu suunas minna. Minu meelest on juba see üsna uskumatu olukord, et nüüd, kus bänd saab 30-aastaseks, ei tegele keegi otseselt meie reklaamimisega. Me ei käi ega tambi vastu kõhtu, et palun võtke meid, me tahaksime kangesti mängida. Viimasel ajal on kuus mõni kord üks, mõnikord kaks mängu, aga me ei tee selleks mitte midagi. Päriselt pildilt me kadunud pole. Aga selle uue plaadi peaks tegema. Nii palju on selles koosluses veel jõudu küll. Kõik tüübid tegelevad ju mingite muude asjadega.

Kas see ei tähenda seda, et Justament on muusikalises mõttes ikkagi põhitöö?
T.L.: Põhiasi on kõigil vist ikkagi kusagil mujal. Ja eks need asjad on ka käinud nii, et kord on Justament tähtsam, siis vastupidi. Ja siis on tore tunda lava peal seda kokkusaamist. Mingitel hetkedel ma näen seda, et äkitselt need lood lähevad käima ja korraga me kõik puhkame. See on hästi teraapiline ja mõnus. Minu arust on see tulnud alles viimaste aastatega. Nii et soovitus kõigile – elatage bänd 30-aastaseks, siis alles saate kaifist aru.

Mul sai selgeks, et teie muusika on järjest valjemaks läinud. Kas te lähete veel valjemaks? Täna siin keldris oli ta ikka hästi valju.
T.L.: See oleneb sellest kus sa seisad.
T.K.: Aga no nii valjud kui täna pole me tõesti kunagi olnud. Tõsiselt, mul kõrvad surisevad.
T.L.: Justamendil on tegelikult lärmi minimaalselt. Aga see, et musa läheb valjemaks, on jälle nii ja naa. Mingitel aegadel oli asi ebakvaliteetne ja kohutavalt vali. Siis see hakkas muutuma kvaliteetsemaks. Ja oli ikka väga vali. Aga minu arust on ta nüüd parematel hetkedel just vastupidi suhteliselt vaikne, aga väga kvaliteetne.

Aga kui see tänane oleks teie igapäevaelu, siis võiks öelda, et see on suhteliselt sex, drugs and rock’n’roll. Kas see etapp teie bänditegemises on ka olnud? No nagu Jaan ütles, et hakkas pilli mängima, sest on naised ja tüdrukud ja kõik on nii tore.
T.L.: No on igasuguseid teooriaid, mis kõik peavad paika, kuigi on ka erandeid. Eriti läbilöönud muusik on tavaliselt lühikest kasvu.
T.K.: Mina ei saa ennast läbilöönud muusikuks nimetada, aga teid vaadates võib seda küll öelda.
T.L.: Siit hakkab peale, et kui oled lühike mees ja tahad naistele meelde, siis pead ronima kuhugi kõrgele. Ja lava on ju kõrge. Meil on igast aegu olnud. Oleme siin Amigoski ju praktiliselt majabänd olnud. Mängisime omal ajal neli päeva järjest.

Nagu laevabänd – tõsine töö?
T.L.: Umbes nii. Aga see viskas kohutavalt üle.
T.K.: Suurtel produtsentidel on see mure, et keegi ei tahagi minna pikale tuurile. Et kuidas nii, et see ei muutuks vastikuks, ebameeldivaks rutiiniks.
T.L.: Kui rääkida rutiinsest ööklubis mängimist, siis on see lõpuks laev, nagu Ants ütles. Sa teed küll oma asja väga korralikult, aga lõpuks, mis seal ikka. Aga kontsertturnee käib teistmoodi. Et kuidas sa tahad inimest mõjutada. Ööklubis on su relv ainult see, et sa paned järjest piisavalt rütmikat muusikat. Seda ei saa kontserdiks nimetada. Kontserdil on teine dünaamika, sa võtad aega maha. Aga lisaks ööklubile on ka muusikaklubid, mida meil küll ei ole.
T.K.: Me käisime kunagi Kate’i ja Peeter Rebasega Hiinas Eesti kultuuripäevadel mängimas. Pakuti eesti toitu ja muusikat. Oli ka viietärnihotell ja seal all salsaklubi. Seal oli salsabänd, kus tohutult palju tüüpe. Ja siis nad mängisid viis päeva nädalas ja olid seal kolm kuud. Neil oli lepingus kirjas, et nad pidid iga päev kaks tundi harjutama. Prooviaeg oli lepingus kirjas! Iga nädal pidid nad nelja uue looga välja tulema. Repertuaarilist pidi kogu aeg muudetud olema. Nii et tüüpidel oli justkui vaba aeg, aga tegelikult pidi ikka keegi kogu aeg asjaga tegelema, et see areneks. Räige töö tegelikult.

Mis juhtuks olukorras, kus Justamenti pole? Mis teie elus muutuks? Kas jääks millestki puudu?
T.L.: Oo jaa. Päris kohe jääks. Ma ei tunne end vist üheski esinejatepundis nii turvaliselt, nii kaitstuna. See meeskond annab ülima turvatunde. Jaan jälle kuulutab loo välja ja... Minusuguse koleerikuga oleks see ansambel mingitel aegadel juba ammu laiali läinud. Ja samas puhtast lollusest. Õnneks on Jaan. Oskab üle elada teiste lollused ja veidrused.
T.K.: Mulle oleks see küll väga väga suur löök. On ju ka elus päris palju juba mängitud. Aga Justamendi keikadega on nii, et vaatad kalendrisse ja lähebki tuju heaks.

Üleriigiline juubeldamine “JUSTAMENT 30”
3. veebruar - Tallinn, Vene Teater
4. veebruar - Aruküla Rahvamaja
5. veebruar - Jõgeva Kultuurikeskus
17. veebruar - Viljandi Pärimusmuusika Ait
18. veebruar - Võru kultuurimaja Kannel
20. veebruar - Kuressaare Linnateater
25. veebruar - Paide Kultuurikeskus
2. märts - Pärnu Endla teater
3. märts - Rakvere teater
4. märts - Vanemuise Kontserdimaja

Tagasi