01.09.2008
11 aastat on möödas sellest ajast, kui Michael Haneke murdis maailmaareenile oma õõvastava vägivallafilmiga “Jõhkrad mängud” (“Funny Games”, 1997), et anda teed järgmistele festivali- ja publikulemmikutele: “Klaveriõpetaja” (“La Pianiste”, 2001), “Hundi aeg” (“Le Temps du loup”, 2003) ja “Varjatud” (“Caché”, 2005). Nüüd on Haneke ja “Jõhkrad mängud” tagasi, inglise keeles, briti ja ameerika päritolu näitlejatega, ameerikalikuma pealkirjaga, ent sama jõhkra ja lootusetuna, justkui poleks aeg oma tavapärast närimistööd teinudki.
Juba 1997. aastal, kui Haneke “Jõhkrad mängud” Cannes’i festivali võistlusprogrammis osales, süüdistati autorit vägivalla kujutamises ilma suurema põhjuseta. Miks peaksid kaks kena ja viisakat noormeest hävitama heast peast ühe perekonna, kellega neil puudub igasugune side või eellugu? Siin peitubki Haneke filmi võti: ““Jõhkrad mängud” ei ole vägivalla analüüs, vaid suure hüüumärgiga süüdistus kõigi nende Hollywoodi režissööride, produtsentide ja stuudiote aadressil, kes on adapteerinud koomiksiliku viisi kujutada jõhkrust coolilt ja ligitõmbavalt, tagajärgedest rääkimata.
Nüüd on Haneke võtnud kihutuskõneleja positsiooni, rõhutades ingliskeelse versiooni vajalikkust, kuna just sellest keeleruumist tulevad tendentsid, mille vastu ta võitleb. Pea kaadri täpsusega kopeerib uusversioon saksakeelset filmi, dialoogid on tõlgitud sõna-sõnalt, montaažilõiked järgivad aastatetagust rütmi ning kunstnikutöö seisneb suurelt osalt taasloomises. Suur erinevus on siiski operaatoritöös, mis nüüd on kristallvalge kui kontrast ja etteheide tumedatele tegudele, mis vaataja silma all korda saadetakse.
Remake’ide kroonimata kuninganna
“Funny Games” räägib loo heal järjel noorest abielupaarist, kes saabuvad koos poja ja koeraga oma järveäärsesse suvemajja puhkust veetma. Kaks kena ja viisakat valgetes golfikinnastes noormeest ilmuvad naabrite meeldivate külalistena nende uksele “mune laenama”, järgmisel hetkel ja mõni meeter välisuksest seespool saavad neist külmaverelised jõhkardid, kes pakuvad välja meelierutava mängu: teie arvates olete hommikul kella üheksaks veel elus, aga meie meelest mitte. Veame kihla?
Filmi seekordne peategelane on ilma kahtluseta perenaise osatäitja Naomi Watts, David Lynchi “Mulholland Drive’iga” seitse aastat tagasi tuule tiibadesse saanud näitlejatar, kelle kuulsus ja õnnestunud rollide hulk aina kasvavad. Wattsist on õigupoolest saamas remake-filmide kroonimata kuninganna. Pärast Lynchiga koostööd täitis ta peaosa jaapanlaste kultusõuduka “Telefonihelin” (“Ringu”, 1998) Ameerika uusversioonis “Ring” (2002) ning selle järjes “Ring 2” (2005), sama aasta viis ta pea igal kümnendil taaskujutatud 1930. aastate staargorilla King Kongi karvaseks animeeritud peopesale.Ent Watts pole ainult kassafilmide tõmbenumber. Ringi-filmide vahel osales ta vähemasti kahes tähelepanuväärses draamarollis kõrvuti Sean Penniga. Mehe ja lapsed autoõnnetuse tagajärjel kaotanud perenaise roll Alejandro González Iñárritu filmis “21 grammi” (“21 grams”, 2003) tõi talle mitmed oluliste auhindade nominatsioonid (sealhulgas Oscari), aasta hiljem kehastas ta Niels Muelleri filmis “Richard Nixoni mõrvamine” (“The Assassination of Richard Nixon”) Penni abikaasat. Wattsi järgmised osatäitmised viivad ta taas Hollywoodi peavoolu filmidesse kõrvuti Clive Oweni, Nicole Kidmani, Keira Knightley ja Gwyneth Paltrow’ga.
Väidetavalt oli just Naomi Watts see indikaator, mis tekitas Hanekes tahtmise uuesti “Jõhkrate mängude” juurde naasta. Harjunud kannatavate naiste rollidega, ei piina režissöör oma peaosatäitjat otseselt kaamera ees, vaid toob vaataja ette vägivalla tagajärjed – piinatud inimese reaktsioonid. “Ma riskeerin pidevalt valestimõistmisega, ent ma ei kavatse aidata vaatajat tema vägivaldsete fantaasiate arendamisel,” kuulutas Haneke tänavu Sundance’i filmifestivalil, kui film esmakordselt USA publikuni jõudis. Ehkki Haneke filmid jõuavad vaid vähestele ekraanidele üle maailma, on hea meelde tuletada tema kompromissitut leppimatust vägivaldse kinoga, mis manipuleerib vaatajaga ning muudab jõhkruse tarbitavaks. “Funny Games” on õppetund selles žanris.
Funny Games
Inglise-USA-Saksamaa-Prantsusmaa-Itaalia thriller, 2007
Režissöör: Michael Haneke
Osades: Naomi Watts,
Tim Roth, Devon Gearhart, Michael Pitt, Brady Corbet
Festivalid ja auhinnad: London, Sundance, Göteborg, Brussels, Haapsalu
Alates 5. septembrist kinos Sõprus
Tagasi
|
 |
Viimane PÖFF jäi meelde eriliselt ladusa korralduse tõttu, eeskätt silmas...
TIINA SAVI tutvustab filmiprogrammi “Ainult friikidele”, mille keskseks...
Soovitused
Kui eestlane kord juba otsustab filmi teha, siis võib kindel olla, et alla...
Nordic Hotel Forum
5. detsembril
Kolm küsimust filmi “Soovide puu” režissöörile LIINA PAAKSPUULE.
Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali programmi koostaja HELMUT JÄNES...
Reginald Rose’i näidendi “12 vihast meest” põhjal on vändatud...
Juba mitmeid nädalaid on meie kinodes linastunud seni teatrilavastajana...
Kino Sõprus juht ja filmikriitik KATRIN RAJASAARE räägib 7.–11. juulini... |