METROO

ELWOOD • NAILBOARD • MUSAPOOD • PILETILEVI

Täna on Neljapäev,
09. september 2010

« september 2010 »

E	T	K	N	R	L	P
		1	2	3	4	5
6	7	8	9	10	11	12
13	14	15	16	17	18	19
20	21	22	23	24	25	26
27	28	29	30

TÄNA:

Kõik tänased üritused

Bangkok Shocks Saigon Shakes… and Hanoi Rocks!
08.05.2009

Selles sarjas on siiamaani ainult üks bänd oma isikliku kolumni ära teeninud – Sveriges finaste (Rootsi parim) ehk Ebba Grön tuli jutuks millalgi sügisel. Nüüd jagatakse kaardid kätte lihavõtete ajal (vähemalt ajutiselt) oma karjääri lõpetanud Hanoi Rocksile.
Hanoi Rocks oli mitmel viisil soome roki ja eriti selle ekspordi jäämurdja. Kui Hanoid 1980ndatel alustasid, olid nad hoopis midagi muud kui Soomes seni tegutsenud bändid. Hipisid ja punkareid oli siinsetel laiuskraadidel muidugi juba nähtud, aga silmapliiats, põsepuna ja need karmid lausungid...
Hanoid šokeerisid Kekkoslovakkia (nagu Soomet seitsmekümnendatel nõukogudemeelse presidendi järgi nimetati) elanikke ja rõhutasid oma rahvusvahelisust esimesel võimalusel Stockholmi poole minema tõmmates. Siis ei olnud elu veel kuigi glamuurne. Legend räägib, et proovikast võeti kord kaasa üks kitarrivõim, mille omanik olla pussnoaga relvastatult Stockholmi metroos Andy McCoy’d taga otsinud. Andy olnud siiski teravsilmne ja jõudnud trepil kõhuli heita, samal ajal kui bändi ekskitarrist Stefan Piesnack mööda käsipuud alla sõitis.
Peamiselt Stockholmis salvestatud esikplaadil “Bangkok Shocks, Saigon Shakes... and Hanoi Rocks” kõlas tige ja ladus rokk, mis ansambli tee legendiks kenasti valmis sillutas. “Tragedy” või “Don’t You Ever Leave Me” oleksid vabalt võinud saada rahvusvahelisteks megahittideks, aga ei jõudnud selleni kunagi.
On irooniline, et Hanoi Rocks saavutas oma ainsa tabelihiti Suurbritannias Creedence Clearwater Revivalilt laenatud looga “Up Around The Bend”… ja sedagi oma karjääri viimastel meetritel. See-eest on Guns’n’Roses ning paljud neist tühisemad bändid meeleldi kuulutanud Hanoi Rocksi üheks oma suureks mõjutajaks. Bändiks, kes põhimõtteliselt lükkas käima kaheksakümnenndate rokibuumi ning kes sünnitas Mötley Crüe, Guns’n’Rosesi ja mitmed teised pikajuukse-hevibändid. Axl Rose olla öelnud, et ilma Hanoi Rocksita poleks Guns’n’Rosesit. Samuti on kollektiivid nagu Foo Fighters ja Alice in Chains rõhutanud väga Hanoi tähtsust. Mötley Crüe ja teised sarnased erinevad Hanoist selle poolest, et Hanoi tegi päriselt häid plaate, segades punki, bluusi, glämrokki ja traditsioonilise rock’n’rolli nii atraktiivseks supiks, et see pani heviroki ja grunge monotoonsusele iga kell ära. Aga mitte kuigi kauaks.
Hanoi kolm esimest, väikese eelarvega välja antud plaati õigustasid end legendidena, ent 1984. aastal CBS-ile tehtud ja Bob Ezrini produtseeritud “Two Steps From The Move” oli juba ilmselge tagasisamm. Hanoi Rocks hakkas põhja kõrbema. Bänd elas ja hingas rock’n’rolli kõigi selle juurde käivate kõrvalmõjudega. Pruute vahetati bändisiseselt ja kõikvõimalike narkootikumide kõrvale võeti sakusmendiks ikka rajud joomingud. Otsese lõpu tegi see vaid ühele bändiliikmele, nimelt sõitis Mötley Crüe solist Vince Neil ükskord purjuspäi ühise õlletoomise käigus surnuks nende inglasest trummari Razzle’i Pärast Razzle’i surma vindus Hanoi Rocks veel umbes pool aastat, kuid siis hakkasid bändiliikmed ükshaaval koosseisust ära kukkuma. Lõplik sein tuli vastu 1985. aasta suve Poola-tuuri käigus. Kommunistlik reaalsus oli vist viimane piisk bändile, kes Jaapanis ülipopulaarseks saanuna esindas kõige ehedamat läänemaailmalikku allakäiku.
Järgmised 17 aastat võitlesid Hanoid oma sõltuvustega ning tootsid erineva tasemega bändi- ja sooloprojekte. Paljudest eelnevatest kuulujuttudest hoolimata toimus tõeline comeback alles 2002. aasta suvel, kui juhtiv tandem Monroe-McCoy taas teinetest üles leidis. Bassimängija Sam Yaffa ja kitarrist Nasty Suicide jäid nuiamistest hoolimata idee suhtes külmaks ja nende kohad täideti alul soome, hiljem rootsi muusikutega.
Kuigi vana maagia enam ei tärganud, suutsid Hanoid siiski end veel päris heasse vormi piitsutada. Kolmest comebacki-plaadist saab kokku umbes ühe söödava Hanoi-plaadi ja tuleb mainida, et Michael Monroe võimed on täiesti ajaloo väärilised. Andy McCoy jällegi ei ole vanadest hädadest päris üle saanud. Räägitakse, et see võib olla olulisim põhjus, miks kogu orkester lihavõtete paiku teistkordselt pillid kotti otsustas panna. Teisest küljest ongi Soome kontekstis parem, et nii suurelt suunda näidanud ansambel õigel ajal lavalt lahkub, enne kui ta Hurriganesi moodi kurnatud krantsi ja karikatuurina õllekatesse mängima satub. Hanoid said kuueaastase väänamise järel aru küll, et see suur rahvusvaheline läbimurre jäi nende jaoks unistuseks ka teisel katsel.

Joose Berglund
Koerajalutaja ja indiemogul,
Helsingi

Tagasi

SININE ON KA NENDE TAEVAS?
Rohkem kui kreeklased ise, tahab neid aidata Angela Merkel, kes võitleb...

Maailma suurim show
Iga nelja aasta tagant keskendub kogu maailm sellele, kuidas noored...

A PALJU SA ISE JOOD?
Päästjate, nende palkade, töökohtade, vahetuste pikkuse üle kerkinud...

105 päeva
... nii kaua kestis omal ajal Soome Talvesõda. Tänavu on selle mälestamise...

Vahelduseks midagi ilusat. “Liblikad janus”.
Milvi Martina Piiri esikromaan “Liblikad janus” võitis 2008. aasta...

Soovitused

Heviaeroobika trennis kulub pool võhma kaasalaulmisele
“Trafaretse muusika ning standardsete peegelseintega tantsusaalide aeg on...

Berliini taeva all
Teatud ajaloolised hetked jäävad inimestele meelde. Mina vaatasin Berliini...

Soovitused

12,7 kilo apelsine*
1974. aastal, kui apelsine polnud kuskilt saada, tuli kokku ansambel...

Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya
70ndate teisel poolel polnud populaarsemat punti kui Apelsin. Igast loost sai...