Katatonia eelmine album “The Great Cold Distance” ilmus juba kolm ja pool aastat tagasi. Millega olete vahepeal tegelenud ning millal tabas teid esimene mõte, et võiks uut materjali kirjutama hakata?
Sooritusraskused. Loominguline kriis. Kaks aastat tagasi oleksime juba äärepealt stuudiosse läinud, aga lükkasime seda kogu aeg edasi, kuna ei saanud kas piisaval hulgal lugusid lõpetatud või ei tundunud need siis eriti tugevad. Ja kuna meil ei ole kombeks kunagi midagi poolikult teha, siis alustasime kogu aeg otsast peale.
Lisaks tuuritasime “The Great Cold Distance’i” järellainetuses kahel korral Põhja-Ameerikas, korra Euroopas ning erinevatel festivalidel – me ei olnud luku taga ja peidus. Aeg lendab neetult kiiresti, ma ei suuda isegi uskuda, et salvestasime eelmise albumi juba 2005! Nii ei lähe mitte.

Kuidas uus materjal üldse sündis? Kas teil oli mingi kindel visioon, kuidas asi peaks kõlama, või leidis kõik oma koha loomeprotsessi käigus?
Ma ütleks, et nii ja naa. Kui sul juba mingi visioon on olemas, tuleb kõik muu loomulikul teel; tegeled millegi inspireerivaga ning arendad ideid pidevalt edasi. Me oleme uute aspektide avastamisele ja piiride ületamisele vägagi avatud. Ainus kriteerium, mis meid piirab, on tume ja ilus muusika. Teisiti ei oleks see võimalik, siis poleks me Katatonia.

Kust turgatas pähe selline pealkiri? Pressiteates on kirjas: “Öeldakse, et igale ööle järgneb koidik; meie väidame, et öö on uus päev!” Kas sel on ka sügavam tähendus?
Pealkiri mängib iroonianootidel, ent samas sisaldab ka mingil määral tõtt. Seda ei tuleks võtta sõna-sõnalt kui mingit tüüpilist “vampiiri/gooti/emo”-pealkirja, pigem on see suunatud tänapäeva ühiskonna üldise mentaliteedi ning Lääne tsivilisatsiooni tulevase hääbumise pihta. Võib vabalt võtta sümboli kui sellisena.

Stuudiosessiooni ajal kajastasite oma sealseid tegemisi usinalt Facebooki stuudiopäevikus. Kirjeldasite üsna elavalt oma stuudiot – rotiurgu, mis asub tööstusmaastikul poolhüljatud sotsiaalmaja keldris. Mõni sõna ehk ka sellest? Kas selline atmosfäär mõjutab ka kuidagi teie muusikat?
Jah, paljudele võib ehk tõesti kummaline tunduda, et miks me just sellise koha valisime, aga eks kõik taandub kompromissidele. On stuudioid, kuhu me oleks palju parema meelega läinud, ent need olid kas kuratlikult kallid või juba broneeritud; lisaks ei oleks olnud võimalik kogu maja vaid Katatonia kasutada jätta.
“Rotiurg” ehk Ghost Wardi stuudio kuulub David Castillole, kes on uue albumi kaasprodutsent ja helitehnik. Tundus täiesti loomulik kogu oma kola sinna tema juurde alla vedada, kuna ta suudab välja võluda samavõrd hea saundi kui kuskil kallimas stuudios. Me ei pidanud muretsema oma eelarve lõhkiminemise pärast, vaid saime nii öösel kui ka päeval rahulikult oma tegemistele keskenduda nagu muud maailma poleks eksisteerinudki. Ei mingeid jamasid või ebameeldivusi... Kui just kõikvõimalikud majas elunevad kaltsakad-veidrikud ning uriini ja ekskremendikihi all mädanevad põrandad välja arvata.
Elagu meie rotiurg!

Cult Of Luna teeb oma bändiproove kuuldavasti vana mahajäetud vaimuhaigla ruumides. Nende viimase albumi kontseptsioon põhineb sealtsamast leitud päevikul, mille on kirja pannud kunagi haiglas viibinud patsient. Teil on selles suhtes Cult Of Lunalt palju õppida. On teil kunagi endal sääraseid ideid peast läbi jooksnud?
See on kahtlemata hea moodus eksperimenteerimiseks, aga praeguse seisuga, kus me oleme terve neetud suve seal rotiurus albumit meisterdanud, tundub nagu poleks mul endalgi hullumeelsuseni enam palju maad. Tahaksin nüüd mõnda aega rahulikumalt võtta ja pealtvaataja rollis olla.

Kuivõrd te süstite Katatonia hämarasse lüürikasse omaenda ehedaid emotsioone ja kogemusi? Kui kaugele sellega minna julgete? Kas teil on ka lugusid, mida on suure emotsioonilaengu tõttu laval raske või suisa võimatu esitada?
Vahel tundub tõesti ebamugav esitada suurele hulgale inimestele lugusid, mis on väga tõsised, isiklikud ja depressiivse alatooniga; teisalt oleme selle tee ise valinud.
Ma julgen oletada, et enamus meie kuulajaist juba teab, millest me laulame ja oskab end samale lainele häälestada. Vaja on vaid seda õiget atmosfääri ja meeleolu, ning ka kõige isiklikumad lood saavad edukalt esitatud. See on justkui üks suur must tseremoonia.

Vahetasite hiljuti agentuuri, suhteliselt kohe pärast seda tulid ka uudised teie peatsetest tuuritamistest koos Porcupine Tree ja Paradise Lostiga. Mis teid sellisele sammule sundis? Paistab, et see on ainult positiivselt mõjunud...
Aeg oli selleks küps. Paljud asjad muutuvad ning see tuleb ainult kasuks. Meid lükatakse nüüd taas jõulisemalt rambivalguse suunas, mitte ei lasta sellest eemale kõndida.
Eesseisvad aastad saavad ilmselt väga töötihedad olema, aga usun, et selle tulemusena teeme karjääriredelil mitu sammu ülespoole. Selle kohta öeldakse tavaliselt “edukas olema”. Raske töö tasuks peaks olema ka vääriline tasu.
Viimastel aastatel ei ole Katatonia eriti palju tuuritanud ja kontserte andnud.

Kuidas teil elusast peast ülesastumistega muidu on – kas naudite või võtate pigem missioonina? Milline on täiuslik Katatonia kontsert sinu jaoks?
Kui kõik asjaolud langevad kokku, naudin ma kontserdi andmist väga! Oleneb, kuidas kõik sujub.
Suured festivalid on tihti kaunis stressirikkad: soundcheck olematu, kiirelt peale-kiirelt maha, kõik jooksevad ümberringi kuhugi. Kõige tipp on, kui pead veel ka päevavalguses mängima, mis ei sobi meile absoluutselt.
Kui meie gig satub pimedale ajale, tõstab see 50% võimalust, et kõik tuleb välja nii nagu peab ja me ka iseendid nautida suudame.
Katatonia jaoks on sobilikumad väiksemad ja intiimsemad kontserdipaigad, kus meie ja publiku vahele tekib teatud keemia. Õhus on rohkem maagiat ning kõik langeb iseenesest paika.

Ma ei hakka küsima, millal te taas Eestis esinete, aga lihtsalt teadmiseks, et Katatoniat oodatakse juba pikisilmi tagasi! Tänan sind intervjuu eest. Viimased sõnad on sinu päralt.
Ha, arvan, et tuur Baltimaades võib seekord täiesti teoks saada. Me oleme Eestis mänginud juba 2-3 korda ja pole kahtlustki, et võimaluse korral naaseme. 

Tagasi