 |
|||||||||
|
|||||||||
 |
|
Täna on Neljapäev,
09. september 2010 |
|
|
|||||
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| « september 2010 » | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
|
| TÄNA: |
| Kõik tänased üritused |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
||
|
KUNST KUULUB PUBLIKULE 01.01.2008 Kunst kuulub publikule Ma ei ole päris kindel, et teatrikunst kuulub rahvale. Ehkki, rahalises plaanis on rahvas teatrikunsti küll viimase karva ja poldini kinni maksnud ja ära ostnud. Publik ostab pileteid ja maksumaksja toetab andamitega. Mõnele meist võib mitte meeldida üks või teine teater või teatritegelane, enesepiitsutuseks võib ta aga mõelda, kuidas ta on kohustatud seda teatrit ja teatritegelast oma maksudega üleval pidama. Ja pääsu pole. Aga see käib muidugi ka paljude muude asjade kohta. Nagu Kalju Komissarov igal pool kordab – see papp, mis läheb teatri ülalpidamiseks, on riigijuhtide lolluse peale kulunud raha kõrval tühiasi. Et teatrikunst on rahva poolt ära ostetud, teenivad teatritegijad otseselt või kaudselt rahva maitset. Kõigepealt muidugi teatriarmastajate maitset, kes soovivad näha teatris tõelist mängu, elu ja inimest. Soovivad näha suurt teatrit, suuri näitlejaid suures plaanis. Nende teatriarmastajate soove täites reprodutseerib teater end kvaliteetselt, kandes edasi (vana) kooli ja ausa teatri põhimõtteid ning tänu sellele ahelale teater kui toetatav kõrgkunst ei sure. Selle töö peale on teatriruumis kindlad lavastajad ja vist ka kindlad teatrid. Teater teenib ka nende teatriarmastajate maitset, kes otsivad ilusate seinte vahelt unustust, kes tulevad pärast tööd pimedasse ruumi, et näiteks naerda. Neile katavad teatrid laua oma repertuaaris, teevad kohe kindla peale naerutükke. Või nagu Mati Unt neid nimetas – naerumasinaid (sest naerupahvaku esilekutsumine käib enamasti juba täiesti teaduslikult ja mehhaaniliselt, muu pole ka enam tähtis, isegi mitte lõõgastus või rõõm). Nagu arvata on, teevad naerumasinaid enamus teatriasutusi, sest ennast raske päevatööga kurnavaid lõbujanulisi inimesi on palju – ning peamine on, et publiku tee teatrisse ei rohtuks, eks? Teatriskäimine on ju paljuski teadvustamata asendustegevus, kultuuritarbimise harjumusi ei tohi lasta kaduda Meeletu komöödialainega 90. aastate alguses säilitas teatritööstus mingilgi määral oma positsioonid, erinevalt näiteks kinost – suured stuudiod tassiti laiali ning kinohoonetesse tulid poed, klubid jm. On ka sellist teatrit, mis otsekui vastandub Suurele Kunstile ning Heale Meelelahutusele. Õigupoolest on ta ikka sama teater, ainult et mõeldud ennekõike neile, kes muidu teatris ei käi. Ehk siis see on teater neile, kellele ei meeldi teater. Näiteks neile, kelle jaoks on piinav kuulata koolitatud näitlejaid lavalt koolitatud häälega vestlust imiteerimas. Kelle jaoks teater sureb näitlejate esimeste sõnadega. Või siis, kui saab selgeks, kes ja mis laval on ja mis toimub ja mis edasi saab. Või kellele ei meeldi papist, riidest, puidust ja rauast ehitised, mis saamatult imiteerivad elusaid esemeid. Nende teatrist tüdinute aplausist on sündinud performatiivne teater, näiteks Eestis uuema tantsu nime all tuntav ei-tants-ei-draama. Neile, kellele meeldib rohkem kino ja muusika, proovib meeldida filmilikum, kiirem, fragmentaarsem ja muusikavideolikum teater. Muidugi, asi pole ainult pugemises või meeldimises. Teinekord tekib ikka inspiratsioon või loovad tungid ja algmaterjal uusi vorme. Tihti takerdub töö aga harjumuste taha. Kui inspiratsioon tekib suuremas multifunktsionaalses teatris, loksub asi lõpuks ikka vanasse vakku, sest näitlejad, kujundajad, tehniline personal ja tehnilised lahendused jm toimivad eelkõige kogemuste alusel – et mida kassid ostavad, mille peale naeravad, mille peale hing kinni jääb ja millele plaksutavad. Väiksemates kooslustes, kus on mõttekaaslust rohkem, realiseerub rohkem ootamatuid ideid ja hullust. Tihti on sellised väiksed kooslused teisititegemiseks sündinudki (Von Krahli teater) või teisiti tegemise riikliku tellimuse peal tekitatud (Teater NO99). Seal tehakse aga teinekord kõike just vihuti vastupidi, erinevalt „teistest“, oma rebelliga (selle suurepäraseks kroonikaks on näiteks NO99 esimene raamat), mitte maagilise sisemise sunni ajel. Mistahes alternatiivne teater on ikkagi publikutundlik. Suhtumist – teeme, mis meeldib ja küllap publik ka tuleb kui tahab, saab lubada vaid ette kinni makstud projektiteater, aga siis peab ka raha peale pahane olema. Jorge Luis Borges on kirjutanud jutu mehest, kes tunnistab kirjutamise hetkel, et kui Jumal pööraks kasvõi hetkeks ära oma tähelepanu tema kirjutavalt käelt, siis kaoks see olematusse. Teatriga on samamoodi, ainult et Jumalaks on publik. Kui publik ei pane tähele, pole teatrit olemas. See käib kindlasti lavastuste osade või tegelaste või lavakujunduse detailide vm kohta. Aga käib ka teatri kohta üldse. Kui publik ei pane tähele, ei käi, on lõpp. Nii et õigus on neil, kes peavad teatrit sakraalseks nähtuseks. Ainult et õigupoolest on see tähendus suurem teatritegijatele kui publikule. Teater teenib etendustega mitte raha, vaid oma julma Jumalat, publikut. Sest kui publiku tähelepanu nende pealt pöördub, võib kogu teatrimaailm olematusse variseda. Selle teadmisega on kergem teatrimaailma teinekord nii talumatu mõtetusega leppida. Ja lasta end teinekord üllatada, et kogu eelnev jutt oli vale, et tegemist on siiski kunstiga. Ivar Põllu |
|
Lugu sellest, kuidas pühamees poolilmadaami armus Vene rännumees jõudis Eestisse Kruvi keere – kui kapist tullakse välja ooperiga MÄRTSI TEATRISOOVITUSED MIDA TEHA VENE TEATRIGA RAHVUSLIK TEATER SEST EGA PUBLIK LOLL EI OLE … |
 |
|
 |
|
 |
|